Briti Nõukogus spioneerimisega ei tegelda

INDREK VEISERIK,      27. veebruar 2008


Meedias on viimastel kuudel seoses Venemaa ja Suurbritannia vaheliste suhete jahenemisega palju kõneldud Venemaal tegutsevast Briti Nõukogust. Vene juhtkonna poolt on ajakirjandusse paisatud süüdistusi, justkui ajaksid britid selle asutuse varjus hämaraid asju.

Eestis toimiv Briti Nõukogu pole säärast „tähelepanu" pälvinud. Siiski oleks huvitav heita põgus pilk Briti Nõukogu tegevusse.

Noored mures tuleviku pärast

Briti Nõukogu poolt noorte seas hiljuti läbi viidud uuring näitas, et Euroopa, Venemaa ja Põhja-Ameerika noortele arvamusliidritele teevad tõsist muret kultuuridevahelised suhted ja see, kuidas rahvastikuränne neid mõjutab.

33% küsitletutest olid mures inimõiguste pärast ja 26% nimetas sotsiaalset tõrjutust tõsiseks probleemiks. Vastuseks noorte tõstatatud probleemidele algatas Briti Nõukogu projekti "Kultuuridevahelised seilajad" (Intercultural Navigators), mille eesmärk on tegelda multikultuurilises maailmas esile kerkivate väljakutsetega. Projekt käivitatakse 2008. aastal üheteistkümnes Kesk- ja Põhja-Euroopa riigis.

Kas selles ettevõtmises osaleb ka mõni tuntud Eesti avaliku elu tegelane või siinne institutsioon?

Vastab programmijuht Ingrid Veinmann:
Tänaseks ei ole me veel valinud konkreetseid partnereid ega osalejaid. Kuna tegemist on suure projektiga, siis on ettevalmistusperiood üsna pikk. Sel kevadel toimuvad koolitusmaterjalide arendamine, taustauuringud osalevates riikides ning kohalike partnerite valik. Põhitegevus, sh „kultuuridevaheliste seilajate" koolitamine läheb lahti sügisest.

Kuidas hindab Briti Nõukogu rahvustevahelist sidusust Eestis? Kas Eestis on lootust erinevate kultuuride esindajail „seilama" õppida? Kas see projekt annab mingeid lisaväärtusi just Eesti jaoks?

Meie sihtgrupp on „tulevased juhid" – vanuses 18–40 aastat. Projekt annab neile võimaluse arendada oma teadmisi ja oskusi kultuuridevahelise suhtluse alal. Projekti teises pooles pakutakse noortele võimalusi osaleda tööpraktikal teistes riikides, et lihvida koolitustel õpitud oskusi ja oma erialaseid teadmisi teistsuguses kultuurikeskkonnas. Kolmandas faasis aidatakse rakendada oma teadmisi ja oskusi, toetades noorte poolt välja töötatud projektide elluviimist.

Seega on tegu kultuuridevahelise suhtlemisoskuse arendamisega laias maailmas, mille tulemusel on projektis osalenuil loodetavasti tahtmist neid teadmisi ja oskusi ka Eestis rakendada. Eesti ühiskond ei ole hetkel veel nii multikultuurne kui mõned teised Euroopa riigid, kuid kindlasti tuleb üksteisemõistmine ja kultuuridevahelise suhtluse ladus valdamine kasuks ka siin. Loodame, et tulevased „seilajad" aitavad kaasa parematele rahvustevahelistele suhetele Eestis.

Miks sisaldub projektis noorte radikaliseerumise teema? Kas Briti Nõukogu arvates on tänapäeva noored radikaalsemad? Milles see väljendub?

Noorte radikaliseerumine seostub laiemalt kultuuridevahelise dialoogiga. Otsides iseendale kohta ühiskonnas, vastanduvad noored tihti sellele, mida nad peavad peavooluks, ja selles ei ole iseenesest midagi halba, kuni see jääb ühiskonnas aktsepteeritud normide piiresse.

Täpsemalt huvitab meid radikaliseerumine kui vägivaldne, ekstreemne nähtus, ja me tahame jõuda noorteni, kes kuuluvad riskigruppi, olles ühiskonnast mingil põhjusel võõrandunud.

Projektis osalevate riikide jaoks on noorte radikaliseerumise teema oluline, kuigi see, kuidas radikaliseerumine väljendub, on nt Eestis, Suurbritannias, Taanis või Soomes erinev. Eesmärk on aru saada radikaliseerumise põhjustest ja mehhanismidest ning riigi ja kogukonna rollist selles üldisemalt, et jõuda noorteni, kes võivad olla riskirühmas.

Üks projekti alateemasid käsitleb vastuvõtjamaa ja endise kodumaa suhteid. Näiteks Poolast on viimastel aastatel rännanud Inglismaale palju töölisi. Üle poole töötajatest kollektiivis, kus juhtusin töötama, olid poolakad. Seal tundsin end poola kultuuriruumis olevana, kuigi viibisin Inglismaal. Kõikjal kõlas poola keel ja enamik kolmandatest riikidest tulnuid õppis usinalt poolakeelseid fraase, et püsida „populaarne". Inglise meediast on olnud lugeda, et sealse ühe suurima panga TSB Lloyds tellerid õpivad poola keelt. Poolakas suudab Inglismaal elades jääda poolakaks, eestlastel oma vähesuse tõttu see päris võimalik pole. Antud juhul suhtleb Inglismaal elav poola kogukond oma emamaaga ja Inglismaa kui vastuvõtjamaa jääb passiivseks. Kas säärane käsitlus on õige?

Projektis sisalduvate teemade valikul on lähtutud sellest, mis on osalevate maade jaoks oluline. Tõepoolest, Poola jaoks on väljaränne väga aktuaalne ja Suurbritannias on pärast Poola ühinemist Euroopa Liiduga poola kogukond mitmekordistunud. Ei saa öelda, et Suurbritannia kui vastuvõtjamaa oleks selles osas passiivseks jäänud – teema on pälvinud avalikkuse suurt tähelepanu ning sellega arvestatakse ka kohalike omavalitsuste ja riigi tasandil otsuste ja investeeringute tegemisel (näiteks hariduspoliitikas ja koolikohtade arvu määramisel). Sõltuvalt inimese iseloomust, tema rände eesmärkidest ja tingimustest võib väita, et suurema kogukonnaga võib vastuvõtvas riigis olla kergem hakkama saada, kuid see ei ole ühemõtteliselt nii.

Kindlasti on eestlasel mujal elades võimalik eestlaseks jääda ka siis, kui kogukond on väike või olematu. Kas ja milline roll on selles saatja- ja vastuvõtjamaadel, just sellistele küsimustele vastust otsima keskendubki meie projekt.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)