![]() Isad ja pojad. Reinmannide luguJÜRI REINMANN, 29. august 2007Peale tutvumist Rene emaga hakkasime võrdlemisi ruttu koos elama. Ja peagi sündis Rene. Varsti selgus, et me ei sobi omavahel, ja kui lahku läksime, oli Rene kolme-nelja-aastane. Me ei olnud abielus, kuid tahtsin, et Rene kannaks minu nime. Varsti Rene ema abiellus ja Renele tekkis poolõde. Arvan, et siit algasidki Renel probleemid. Sellistes peredes pööratakse tahtmatult ühisele lapsele rohkem tähelepanu. Aga lapsed on väga tundlikud ja otsivad puuduvat tähelepanu tänavalt. Kuid tänavasõbrad ei ole iga kord kõige paremad. Mind Renele ligi ei lastud. Tehti isegi ettepanek, et ma annaks nõusoleku tema nime muutmiseks, mida ma muidugi ei teinud ja maksin alimente tema täiskasvanuks saamiseni. Mõni aasta tagasi Rene ema suri. Olin kuulnud, et Renel on probleeme, ja siin sain sekkuda täiskasvanud mehe ellu. Algul oli kontaktide leidmine raske. Rene oli tõrjuv, mis on ka loomulik. Nimelt panin talle tingimuseks, et ta teeb elus kannapöörde, jätab maha vanad sõbrad ja alustab puhtalt lehelt. Ütlesin, et mina ei hakka tema minevikus urgitsema ega seda talle ette heitma. Ajapikku suhted paranesid. Püüdsin teda abistada nõu ja jõuga. Kunagi tahtsin töötutele Tshernobõli veteranidele moodustada firmat, mis tegeleks põrandate korrastamisega. Sponsorite puudusel jäi asi soiku. Nüüd pakkusin seda ideed Renele. Lubasin talle algkapitali seadmete soetamiseks ja oma autot. Raha ma tuulde loopida ei taha. Tuletasin talle meelde ka meie kokkulepet. Rene hakkas korralikult tööle ja ka perekonda looma. Vanade sõprade asemel soovitasin talle astuda erakonda, kus on noortekogu ja tegemist palju. Algul oli ta vägagi vastu. Teatavasti ei taha noored poliitikaga tegelda. Nüüdseks olen selgusele jõudnud, et kiirustasin teda asjata tagant. Kuid mul on tunne, et minu aeg ja jõud hakkab lõppema, ning meie algset kokkulepet on ta siiamaani pidanud. Nii et võisin endale öelda, et olen teinud, mis ma olen suutnud. Olen leidnud oma poja. Ise olen teist koosseisu volikogus. Oma tegevussuundadeks olen võtnud veteranid, represseeritud, pensionärid, invaliidid. Kuna tunnen nende probleeme enda kaudu kõige paremini. Tshernobõli veteranide ühingu töös pean tahtmatult registreerima meeste surmasid. Veteranid elavad keskmiselt kümme-viisteist aastat vähem, paljud ei jõua pensionile jäädagi. Ega mu omagi tervis kõige parem ole. Loomulikult nägin Renes oma töö jätkajat, kuni välja kuulutati nõiajaht keskaegsetel valimistel" oli vaja võimu kindlustamiseks kedagi turuväljakul avalikult risti lüüa, oli ta siis süüdi või mitte. Ma ei taha öelda, et Rene oleks süütu kannataja. Aga kui inimene on kord jalad alla saanud, siis on see tasakaal esialgu väga habras ja tagasi kukkuda on väga lihtne. Läheksin ajas tagasi. Tean Hrushtshovi aegu, mida nimetame sulaks", sest hakati kaitsma inimesi repressioonide eest. Töötati välja kriminaalkaristuste aegumise ehk kustumise tähtajad vastavalt paragrahvidele. See tähendas, et kui inimese karistus oli kustunud, siis oli ta kaitstud etteheidete eest isiklikus elus või takistuste tegemisel tööl. Inimestel ei jäänud enam eluks ajaks pätimärk otsaette. Aga meil on valimised tulemas, tulemuse saavutamiseks on kõik võimalused head! Otsime nõidu. Materjali jätkub. Nõukogude Eestis oli 6 vangilaagrit ja Patarei, kus oli pidevalt kümme-viisteist tuhat kohtu poolt karistatud inimest. Ja kui palju need asutused 50 aastaga jõudsid inimesi läbi hekseldada, no seda võib välja arvestada. Inimesele, kui ta on kord eksinud, peab andma võimaluse uuesti alustada. Et ta saaks end teostada paranemise suunas. Niiviisi abistab ka Tallinna linnavalitsus kinnipidamiskohtadest vabanejaid jt raskustesse sattunuid. See on vajalik ja tänuväärne. Annan edasi Rene tänusõnad kõigile neile, kes teda raskel ajal toetasid. Tallinna linnavolikogu 23. augusti stenogrammist Viimati muudetud: 29.08.2007
| ![]() Tagasi uudiste nimekirja |