Tartu rahuleping on omariikluse nurgakivi

Peep Kärp,      29. jaanuar 2003


Pühapäeval, 2.veebruaril täitub 83 aastat Tartu rahulepingu sõlmimisest.
See leping oli esimene rahvusvaheline dokument, mis aktsepteeris Eesti Vabariigi olemasolu, suveräänsuse ja rahvusvahelise statuudi.
Eeltööd rahulepingu sõlmimiseks algasid 31. augustil 1919, mil Vene NFSV välisasjade rahvakomissar G. Tðitðerin tegi Eesti Vabariigi valitsusele ettepaneku alustada rahuläbirääkimisi.
Läbirääkimisi peeti 16-18. augustini Pihkvas ja jätkati 5. detsembrist alates Tartus. Läbirääkimised olid väga pingelised. Vene delegatsiooni juht Adolf Joffe esitas meile territoriaalseid nõudmisi.
Eesti idapiir taheti viia Kunda-Sonda ja Rannapungerja jõe joonel üle Peipsi ja sealt mööda Võru maakonna idapiiri. Seega taheti liita Ida-Virumaa ja Petserimaa Venemaa külge. Neid nõudmisi toetas punaarmee eriti ägedate rünnakutega meie positsioonidele. Vaenuvägedel oli siis kolmekordne ülekaal. Nende forsseeritud rünnakud löödi kõik tagasi. Eesti delegatsiooni juht Jaan Poska oskas kaitsta meie huve suure osavuse ja järjekindlusega ning saavutas vaenlaselt järeleandmisi.

Läbirääkimiste kaalukeeleks osutus olukord rinnetel. Eestimaa pinnalt olid Punaarmee üksused selleks ajaks välja löödud. Rindejoon kulges ida pool Narva jõge, läbirääkimised lõpetati 31. detsembri õhtul, mil kirjutati alla vaherahu kokkuleppele. Selles aktsepteeriti Eestipoolse piiri- ja sõjaliste tagatiste nõudmised. Ülemjuhataja kindral Laidoneri 1. jaanuari käskkirjaga lõpetati sõjategevus Eesti-Vene rinnetel alates 1. jaanuarist kell 10.30.
Rahuläbirääkimised aga kestsid veel kuu aega. 1920. aasta 2. veebruari südaööl kell 00.45 kirjutasid rahulepingule alla Vene NFSV poolt Adolf Joffe ja Sidor Gukovski, Eesti Vabariigi nimel välisminister Jaan Poska, Ants Piip, Aleksander Puumann, Julius Seljamaa ja Jaan Soots.
Samal päeval tunnustas Vene NSFV Eesti Vabariiki de jure ja de facto. Soome tegi seda 7. juulil 1920, lääneriikide tunnustus järgnes 26. jaanuaril 1921, ent USA tegi seda alles 28. juulil 1922. Rahvasteliidu liikmeks võeti Eesti 22. septembril 1921. Eesti Asutav Kogu ratifitseeris rahulepingu 13. veebruaril 1920.
Vabadussõja lahinguväljadel kättevõidetud iseseisvus nõudis 3588 ohvrit, haavata sai 13 775 sõdurit.

Rahulepingu sätted olid Eestile kõigiti soodsad. Eesti-Vene riigipiiriks sai rindejoon, kus paiknesid meie relvajõud. Narva jõe tagune ala ja Petserimaa kuulusid Eestile. Rahuleping pani ka paljutõotava aluse Eesti Vabariigi ja Venemaa suhete arengule.
Rahulepingu 2. artiklis öeldakse pühalikult: "Vene NFSV tunnustab ilmtingimata Eesti riigi rippumatust(?) (sõltumatust?) ja iseseisvust, loobudes vabatahtlikult ning igaveseks ajaks kõigist suverään-õigustest, mis olid Venemaal eesti rahva ja maa kohta maksvusel olnud…"
Küll aga võttis Vene NFSV endale kohustusi Eesti suhtes. Lepingus öeldi, et Eestile antakse reparatsioonina 15 miljonit rubla kullas ja miljon tessatiini (1 tessatiin = 10 825 m2 ) kasvavat metsa. Kuld anti tõepoolest ettenähtud tähtaegadel Eestile üle, mets jäi aga tohutute kauguste tõttu kätte saamata.
Kõik need Eestile osaks saanud hüvitised tehti reaalpoliitilistel kaalutlustel. Kodusõjas siplev Venemaa tahtis vabaneda ühest ohtlikust rindelõigust, s.o interventsiooniohust Eesti territooriumi kaudu.
Ent "igaveseks ajaks" mõeldud rahuleping kehtis vaid 28. septembrini 1939, mil Moskva Molotov-Ribbentropi pakti alusel surus meile kaela vastastikuse abistamise pakti, millele järgnes Eesti iseseisvuse likvideerimine ning territooriumi okupeerimine 1940. aastal. Sellega annulleeriti nii Tartu rahuleping kui ka 1932. aastal sõlmitud Eesti-NLiidu mittekallaletungi pakt.
Tartu rahulepingu rikkumine jätkus ka 1944. aastal, NLiidu Ülemnõukogu Presiidiumi 23. augusti ja 21. novembri seadustega liideti siis Narva jõe tagune maa-ala ja Petserimaa Vene NFSV koosseisu. Eestilt ära võetud maa suurus on umbes 2330 km2. Ometi olid need alad Tartu rahulepingu järgi Eesti territooriumi lahutamatuks osaks.
Praegustel Eesti-Vene läbirääkimistel ei tunnusta Venemaa Tartu rahulepingus fikseeritud riigipiiri, vaid jätkab 1944. aastal anastatud maa-alade okupeerimist. Selle tõttu on ka sõlmimata Eesti-Vene piirileping.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (3)