Jah, Eesti vajab revisjoni!

Jätkates kujundlikult:

see nüüdne pangahärra tulistab pärast lahingut paukpadrunitega õhku, et selle valguses end upitada. Tegelikult hr. Laar ja tema kaaskondsed, kes enam kui 20 aastat juurutanud Eestis rehepaplikku friedmanismi-thatcherismi, kardavad objektiivset revisjoni. Ja sellega kaasnevat vastutust. Nende vulgaarne tegevusjuhend ja valitsuspraktika 20 aasta jooksul on täielikult läbi kukkunud. Ja mitte nüüd, kui „asendamatud tüürimehed" ja nende poliittehnoloogid kuulutavad kohe-kohe välja stsenaariumi „Masu-2", -- see krahh oli nähtav palju varem.

Ainuõiget teed pidi auku

2009. aasta olnuks kui eile. Eesti majandus (õigemini: selle aseaine) kukkus siis sügavasse auku (langus 16%). Ometi olid reformiparteilased selle ajani näidanud permanetselt 15 aastat („15 aastat õigel teel"!) ja „isamaalased" veel kauemgi Eestile „ainuõiget" teed. Järelikult: süüdi oli rahvusvaheline imperialism (kaubandus-pangandusanarhia)... Ka Venemaa, kes miskipärast ei soovinud enam Eestiga kaubelda. Mispärast ta ei soovinud ega soovi õieti tänini Eestiga suhelda, polegi meil tarvis teada.

Et ainuõigele valitsemisele alternatiivi pole (kui lähtuda sõnaloogikast), siis tuli endisel kursil jätkata. 2011. aastal said laarlased-ansiplased eesti valijalt uue mandaadi, mis kehtib tänini. Rahvusvahelised vaatlejad said eestlaste valikust üllatuskrambi, teooriad kaotasid kehtivuse. Valitsus saigi ajapikenduse. Majanduskriis degradeeriti majandussurutiseks (masu), ja üks-kaks-kolm asusime üheskoos augus koort võiks tampima (eeskujuks visavaimuline konn, kes koorenõusse kukkudes pääses tänu võitükile, mille ta koorest tallas). Meie pole „võitükile" veel saanud, nähtavasti oleme vähe tallanud...

Mõnus valitsemisaeg

Aga olgem ausad: oli ikka mõnus valitsemisaeg, see neli aastat! Käeliigutus - ja tuli käibemaksutõus, sõrmenips - ja aktsiis tõusis, veel üks nips -- „elektrituru avamine". Nagu muinasjutus, mis saanud tegelikkuseks! Lõpuks veel päästev, inflatsioonimootorit käivitav euroraha! Jah, just sellises kriisis tahtiski elada „suur tüürimees" Ansip ja tema meeskond. Muide, olgem ausad, ka hr. Laar.

Kas on peavoolu-tüürimeestel olnud 2009. aastast peale ainsatki konstruktiivset ettepanekut majanduslikeks või sotsiaalseteks muudatusteks? Ei ainsatki.

Meelde on sööbinud üks „sügavmõtteline", tegelikult enesekriitiline hinnang Eesti poliitikale eurovolinik Siim Kallaselt: „Eestit ootab ees must või süsimust tulevik." Ja ütles ta seda 2009. aastal...

Võib siluda fassaadi,

võib lagedale tulla uute peaministrikandidaatidega, uue atraktiivsusega ja uute suhtekorraldustrikkidega, ning mis valijaile kõige ohtlikum - mõne uue poliitilise Anonymosega (nagu seda oli pr. Kaja Kallas), aga - it is over. Rahvas (loodetavasti) ei soostu enam uue masu väljakuulutamisega, oodates sõnumipartei tulekut.

Et võimulolijad siiski midagi õppinud pole, näitab loosung 1000-eurosest keskmisest palgast sel aastal ja 1741-eurosest keskmisest palgast (milline jumalik täpsus!) kümne aasta pärast. On ju see meie „keskmine" rahvale nagu punane rätik härjale, läbinisti võlts ja valelik, veelgi kosutades rahvaasemike taskuid ja mõnitades 2/3 rahvast, kes näeb „keskmisest" vaid und, ning lõigates veelgi piskumaks auga välja teenitud tööpuhkusele minejate elatusraha. (Kas ei mõtle hr. Laar näiteks ühe „püha lehma" ohverdamisena elatusrahade külmutamist või vähendamist?)

ANTS METSLA, Vändra, Pärnumaa

Jaga |