Kesknädal Eesti ajakirjandusmaastikul

ALLAN ALAKÜLA,      14. august 2002




Julged lugeda, julge ka tunnistada, manitses Peeter Olesk Keskerakonna sügaval opositsiooni ajal kõrget kaitseväelast, kui too oma lugemislaualt valitsuskoalitsiooni tegelase silma eest Kesknädalat kõrvale tahtis libistada.

Kolm aastat tagasi ei tehtud Kesknädalast avalikult välja. Selle lugemist häbeneti, kuigi loeti järjest rohkem nii kaitseväes, ülikoolides, hooldekodudes, riigiasutusis. Mingil hetkel hakati valitsenud kolmikliidu ringkonnis ja sellemeelsetes toimetustes lehe üle avalikult naerma. Irvitamine muutus aga seda homeerilisemaks, mida mõjukamaks leht sai. Tasapisi tuli ka avalik tunnustus. Mullu sügisel hakkasid Mõõdukad ja Isamaaliit, veel võimul olles, Kesknädalat lihtsalt järgi tegema. Paremat hinnangut lehe valitud kursile ei saanudki olla.
Kesknädal suutis üksigi meediasse olulisi teemasid tuua - sundüürnikud, ümberasujad, pumppüssiskandaal, kaks Eestit jt. Erakonnalehtede in corpore pealetungiga suunati aga kogu meediat tasakaalu poole. Kontsernilehtede peremeesteni hakkas tasahilju jõudma äratundmine, et 1999.-2001. aasta kombel tuimalt poliitilisi realiteete eirates tugevnevad spetsialiseerunud poliitlehed veelgi.

Omavalitsuste ainus meediavõimalus

Küsisin kord ühel põhjaliku Eesti lugejauuringu presentatsioonil uuringu läbiviijalt, et kui palju on Eestis inimesi, kes ühtki lehte ei loe. Vastus oli esmapilgul üllatav - uuringu tellinud Ajalehtede Liit sellist küsimust ei tellinud. Kuigi selliseid inimesi võib olla kuni pool rahvast! Paraku see publik lehekirjastajaid ei huvita. Nende lehti need niikuinii ei telli ega osta ja reklaamiandjat ei köida. Nii pole ime, et kontsernilehti mitte lugeva rahva hääl ei kosta nende lehtede veergudele.
Traditsioonilistele lehtedele hakkavad üha enam serva tegema lisaks parteilehtedele ka omavalitsuste lehed. Omavalitsuste kosudes suureneb nende huvi ka kohalike raadiojaamade vastu.
Omavalitsuste paratamatu konsolideerumise eel on neil väljaannetel kanda oluline sisuline roll. Maakondlike kontsernilehtede (mis on üleriiklikele Tallinna lehtedele sarnaselt reeglina mitte maakonna, vaid selle suurima linna lehed) kõrvale tulevad omavalitsuse toega lehed. Need on valdades ja linnades, kus valdav enamik rahvast lehti ei telli, peamiseks kohalikuks infokanaliks.

Eesti Päevaleht on kaugele nähtavalt Res Publica, Isamaaliidu ja Mõõdukate leht. Postimehes ja Kuku Raadios tunneb end mugavalt Reformierakond. SL Õhtuleht kaldub poliitorientatsioonis pigem Ekspressgrupi poole.

On vaid mõne aasta küsimus, kui suuremates ühinenud või seda alles kavandavates valdades hakkavad senise kord või kaks kuus ilmuva 4-küljelise mustvalge lehe asemel ilmuma kohalikud tosinakülgsed mitmevärvilised nädalalehed. Neid ei tee enam valla sotsiaal- või spordinõunik viienda tööülesandena, vaid kutselised toimetajad. Lisaks omavalitsuse toele on lehte võimalik toetada kohaliku reklaamiga. Loogiline on omavalitsuslehtede süvenev koostöö maketi, reklaami ja miks mitte ka sisu edendamisel.

Mida ei suutnud turg, teevad ära parteilehed

Kuna iseseisva ärina need lehed end ilmselt siiski ära ei majanda, ei hakka üleriiklikud kontsernid neid ka üles ostma. Sisult on tegu valdades avalik-õigusliku trükiajakirjanduse arenguga.
Ajalehtede Liidu tegevjuhi valuline reaktsioon Ajakirjanike Liidu soovitusele omavalitsuste lehtedele valimiste kajastamiseks polnud juhuslik - kontsernilehtede esindaja meelest pole vallalehtedele vaja pakkuda mingeid ajakirjanduslikke soovitusi, kuna neil lehtedel polevat pistmist ajakirjandusega.
Tegelikult kardavad meediakontsernid põhjusega, et lisaks neile, kes niikuinii ühtki kallist lehte ei loe, hakkavad omavalitsuslehed tõmbama ära ka kalli ajakirjanduse publikut ja veel hullem - ka reklaamiandjat.
Eesti Meedia ja Ekspressgrupi meediamonopol mureneb paratamatult. Ja sugugi mitte soomlaste sekkumise tõttu. Seda, mida ei suutnud väike turg, teevad ära hoopiski meedias nurkasurutud erakonnad ja omavalitsused oma väljundeid arendades.

Kontsernimeedia on nagu valimisliit

Ajakirjanduse erapooletusega üldisemalt on aga lood nagu valimisliitudegagi. On avalikult erakondadele kuuluvad või nendega seotud lehed. Ja on meediaväljundid, mis iga hinna eest eitavad igasugust seost erakondadega - kuigi ka nende omanikel on oma poliitilised ärihuvid.
Eesti Päevaleht on kaugele nähtavalt Res Publica, Isamaaliidu ja Mõõdukate leht. Postimehes ja Kuku Raadios tunneb end mugavalt Reformierakond. SL Õhtuleht kaldub poliitorientatsioonis pigem Ekspressgrupi poole. On avalik saladus, et avalik-õiguslik Eesti Televisioon on jäänud opositsiooni kätte. Selge poliitilise orientatsiooniga on ka enamik maakonnalehti. Riigile kuuluva ainsa ajalehe Sirp peatoimetaja on vähemalt avalikult isamaaliitlane.
Ütle aga neist kellelegi ainult, et nad on kaldu mõne partei suunas - järgneb närviline tiraad vabast ajakirjandusest, meedia tasakaaluanalüüsi keerukusest jne.

On avalik saladus, et avalik-õiguslik Eesti Televisioon on jäänud opositsiooni kätte. Selge poliitilise orientatsiooniga on ka enamik maakonnalehti. Riigile kuuluva ainsa ajalehe Sirp peatoimetaja on vähemalt avalikult isamaaliitlane.

Kuigi valimisliidud on sel korral veel lubatud, on poliitilise maastiku selgimise trend ometi jälgitav läbi kõikide valimiste. Niisamuti on erakondade ja omavalitsuste lehtede edenedes hakanud selgima ka meediamaastik. Nn sõltumatul ajakirjandusel on siiski veel võimalus omanike ja reklaamikundede asemel oma lugejate/kuulajate/vaatajate huve teenima asuda. Ainult nii saab ajakirjanduse maine tõusta tema tarbijate silmis. Aga on ka võimalik avalikult oma parteilist orientatsiooni deklareerida.
Seniselt "sööb ja eitab" kursil jätkates langeb kontsernimeedia maine veelgi. Meediaruumi täidab üha rohkem ausalt ja avalikult erakondadest või omavalitsustest sõltuv meedia. Eesti demokraatia areng vääriks siiski ka tasakaalukat vaba ajakirjandust.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (5)