Sahinad ajaloo koridoris

Rein Kordes,      14. november 2001


Teabeteenistuse, sh raadio ja televisiooni tähtsust hinnatakse kõigi kultuurriikide võimukoridorides kõrgelt. Suurt tähtsust omab ka trükisõna. Ja seda õigusega. Säärased ei-tea-kelle-poolt rahastatud ning pagulaseestlaste "kirjadega" ilmunud trükised nagu Milovan Dzilase "Uus klass" ning Viktor Kravtðenko "Ma valisin vabaduse" olid otsekui virulentsed katapuldid, mis paiskasid Kremli raukade terroririiki (muidugi ka okupeeritud Eestisse) mitte ainult mässulisi ideesid, vaid sageli erihariduse saanud spioone ja diversante.

KGB ei maganud mitte kunagi. Seda teadis kogu maailm. Pidevalt oli ärkvel ka KGB Eesti filiaal, mille ohvitserid andsid vastastele vastulööke kõigi oma kanalite kaudu. Üheks sääraseks kanaliks oli legaalselt tegutsenud "Väliseestlastega Kultuurisidemete Arendamise Ühing" (lühendatult VEKSA), mida rahastati NLiidu eriteenistuste fondidest. Seda asutust on nüüd tagantjärgi hirmsasti sõimatud ja laimuga üle valatud.
Minu arvates täiesti ülekohtuselt. Telekasti kaudu nägin ja kuulsin, et üks VEKSA endine ametnik raputas koguni ise endale piltlikult öeldes tuhka pähe ja kahetses, et ta oli oma noorusaastail Tallinnas Olevimäel asunud VEKSA esindusliku peakorteri ukse linki pidevalt liigutanud. Säärane "avameelsus" on pehmelt öeldes rumalus. Ma olin VEKSA kultuuri- ja teadusalaste küsimuste komisjoni sekretär ning lähedane tuttav VEKSA juhtide Endel Jaanimäe, Randar Hiire, Fred Raudbergi ja Ülo Koiduga. Need olid targad mehed. Tundsin mõnevõrra ka selle KGB allasutuse ettevõtmisi ning paljusid VEKSA aktiviste nii Eestis kui raja taga.

VEKSA asutajate juhtgruppi kuulusid juunipöörde karjeristlik jooksupoiss Nigol Andresen, ühes autoavariis hukkunud ajaloolane Leida Loone, helilooja ja dirigent Gustav Ernesaks ja ajakirjanikud Elmar Mustmets ning Raik Aarma.

2. ja 15. aprillil 1960. aastal toimunud koosolekul tutvusid nad põhjalikult Moskva keskasutuselt (vist "Rodina") saabunud eeskirjadega ning fikseerisid oma kokkuvõtlikus protokollis ka uue organisatsiooni juhtkonna. VEKSA esimeheks sai Endel Jaanimägi. Esimehe asetäitjaid oli kaks. Üks neist oli alati KGB ohvitser. Nii mõnigi neist oli varem töötanud diplomaadina kusagil NLiidu saatkonnas ja tundis rahuldavalt lääneriikide olmelisi tingimusi ja enamvähem ka vastava maa kultuuri. Esialgu hakkas Endel Jaanimäe tööd abistama (KGB kapten) Randar Hiir, kes ei olnud küll pidevalt raja taga töötanud, kuid kes oli saanud väga hea lastetoa ja omas laialdast eruditsiooni.

VEKSA kutsel ja finantseerimisel mitu korda koos perekonnaga Nõukogude Eestis käinud ja koguni suvitanud väliseestlasel Hellar Grabbil on õigus, kui ta ühes intervjuus ütleb hinnatava avameelsusega: "...KGB püüdis meelitada VEKSA kaudu paremale suhtlemisele või isegi koostööle.. . rahvuslikke aktiviste. Ega minugi küllakutsumisel saadud sellest põhimõttest erineda. Kuid just sellepärast oli VEKSA kaudu kindel ja huvitav Eestis käia. Asi oli asjaosalistel selge, nemad püüdsid mind ja mina VEKSA-t ära kasutada. Igasugune teine tõlgendus on jama."
Täienduseks eelöeldule väärib siinkohal siiski esiletõstmist absoluutselt tõetruu fakt, et VEKSA oli tol ajal, külma sõja ahistavates tingimustes, ainuke koridor, mille kaudu oli võimalik ka meie kultuuritegelastel pääseda läänemaailma. Sellest on palju juttu VEKSA arhiivis säilinud dokumentides, millest osa on näinud ka trükimusta.

VEKSA aktiiv oli väga lai. VEKSA kaasabil ja KGB rahadega käisid näiteks Rootsis akadeemik Paul Ariste, kirjanikud Enn Vetemaa, Lennart Meri, Jaan Kross, Ellen Niit, kunstiteadlased Jaak Kangilaski, Mai Levin, Villem Raam, kunstnik Ilmar Torn, heliloojad Jaan Rääts ja Veljo Tormis. Pagulaseestlaste ees Kanadas ja Ameerikas esinesid kujur Jaak Soans, kunstnikudd Vive Tolli ja Peeter Ulas, kirjanikud Lennart Meri ja Enn Vetemaa, ajakirjanik Ene Hion ja kirjandusteadlane Elem Treier. VEKSA vahendusel ja KGB rahade toetusel käisid Anu Kaal, Heli Lääts, Urve Tauts ja Voldemar Kuslap Kanadas ja USA-s, sõites pika ringreisi läbi mõlema riigi.
Kõik VEKSA üritused toimusid terava ideoloogilise võitluse õhkkonnas. Väga vaenuliku sõnavõtuga esines nii mõnigi pagulaseestlaste isehakanud liider. Kodueestlased ei reageerinud sääraste rünnakute puhul. Aga haritud pagulasprominendid esitasid ründajatele küsimuse - kelle volitusel säärast soppa levitatakse? Isegi nii mõjukas kultuuritegelane nagu globaalse kuulsusega politoloog Rein Taagepera vastas ajakirjanik Tiit Pruuli küsimusele nii: "... ka poliitikategelased on VEKSA-lt abi saanud. Näiteks Trivimi Velliste sõit Kanadasse 1987. aastal toimus VEKSA kaudu. Isiklikult olen kokkupuuteist VEKSA-ga hoidunud, ent ma ei heida kivi neile, kes on teisiti teinud."

Mõni aasta tagasi uppus raja taga, Lätis, saladuslikel asjaoludel ETA omaaegse juhi Ada Koidu ja rahvaluuleprofessori Oskar Looritsa vallaspoeg Ülo Koit, kes oli kümmekond aastat VEKSA esimees. Kas see oli õnnetusjuhtum, enesetapp või ettekavatsetud mõrv, seda meie avalikkus ei tea. Ja saladuseks see tõenäoliselt ka jääb. Ülo Koit teadis stagnaajastu telgitagustest liiga palju üksikasju. See oli aga tõenäoliselt ohtlik nii mõnelegi persoonile ja eeskätt talle endale. Poolpime, suure nägemispuudega Ülo Koit, kes polnud üksinda võimeline matkama isegi mõnikümmend meetrit, pidi kaduma. Ja ta kaduski. Jäädavalt. Millal lahendavad meie kompetentsed organid selle mõistatuse?
Ei tea.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (4)