Võõras sõjas võitlemisest

Hendrik Arro,      07. juuni 2006


Kust küll on tulnud ajakirjanikud, kelle arvates eestlaste jaoks kõige tähtsam asi on olnud iga hinna eest oma naha hoidmine? Mis saab Eesti riigist ja rahvast, pole tähtis – tark on see, kes oskab ja suudab omaenda pisikese mina tulest eemal hoida. See, et Teise maailmasõja ajal oli tegemist võõra sõjaga, on nende jaoks hea ettekääne asjast kõrvale hoidmist õigustada. Paraku on eestlaste puhul alati, vähemalt osaliselt, tegemist võõra sõjaga, sest vaevalt küll hakkab Eesti kunagi kellegi vastu üksinda sõdima. Ka Vabadussõda toimus ju lääneriikide tollase Punase Venemaa vastase sõja raames. Seega ei tuleks eestlastel mitte kunagi mitte millisestki sõjast osa võtta, ka siis, kui asi puudutab otseselt Eestimaa saatust. Juhtmotiiviks tuleks sellise soovituse järgi võtta: poe põõsasse ja ole vait! Ehk läheb mööda? Elada saab ju ka orjana.

Mis puutub eesti meeste võitlusse II maailmasõja ajal, siis ei tegutsetud kaugeltki alati välise surve sunnil. Lugeda, et eestlased olid "äpud", kellega igaüks võis nagu "laadalitsiga" teha mida iganes tahtis, solvab sügavalt neid rohkem kui 70 tuhandet meest, kes võtsid relva, et seista Eesti eest siis, kui neile tundus, et kodumaa on ohus.

Paraku on "äpude"-teooriat propageerinud ka mõningad ajaloolased, kes peaksid nagu teadma, mis tegelikult toimus (ajakirjanike puhul seda alati oodata ei saa). Tüüpiliseks näiteks sellest, kuivõrd vähe viitsitakse tegelikult toimunud sündmusi analüüsida, on keskerakondlase Küllo Arjakase Postimehes avaldatud artikkel "Kes teab, kelle või mille eest sõditi?", kus ta rahulikult püüab kõiki sõjast osa võtnud mehi suruda ühte katlasse. Kahtlemata on võimulolijatele nii mugavam – kõik on issanda palge ees võrdsed. Umbes samal seisukohal näib olevat meie praegune kaitseminister (õigemini küll kaitsetusminister) Jürgen Ligi, kes oleks nõus vabadusvõitlejateks tunnistama nähtavasti kõiki, kes selleks ainult soovi avaldavad. Peaasi, et keegi ei solvuks.

Tegelikult tuleks meie, kunagiste sõdurite arvates siiski lähtuda sellest, mis oli ühe või teise võitluse eesmärk: kas Eesti riikliku iseseisvuse taastamise püüe või Eesti vabastamine fashismist ilma Eesti iseseisvuse taastamiseta?


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (4)