Ükskord me sõidame sinna niikuinii!

ALLAN ALAKÜLA,      15. august 2001


Nädalavahetusel möödus 10 aastat Eesti, Läti ja Leedu entusiastide ekspeditsioonist Norilskisse, mille ümbruse vangilaagreis lõpetas paljude teiste hulgas ka enamik 1941. aastal Värskast Siberisse saadetud Eesti ohvitserikorpusest.
1991. aastal nädal enne augustiputði kodumaile naasnud ekspeditsioon rajas Norilskisse Ðmitiku mäe jalamile võimsa baltlaste ühise memoriaali, eesti ajalootudengid töötasid niklivabriku kaadriarhiivis, üheskoos külastati 80 km kaugusele Laama järve äärde pisut varem seatud mälestusriste ja Dudinka jõesadamat Jenissei ääres, kustkaudu ka meie kaasmaalased poole sajandi eest polaarjoone taga töö- ja surmalaagritesse jagati.

1991. aastal müstilisel N Liidu lagunemise ajal hädavajalike ehitusmaterjalide (defitsiidiks oli ju kõik alates vasknaeltest), sponsorite, pärapõrgu nõukogude täitevkomitee, tehasedirektorite ja isegi baltlaste-vahelise koordineerimisega suurepäraselt toime tulnud Norilski-ekspeditsiooni Eesti-poolne vedur Meinhard Pahapill pidi 10 aastat hiljem reisikaaslastega Tallinnas Eesti Maja tagakambris kohtudes siiski tunnistama, et kordusekspeditsiooni korraldamine on talle üle jõu käinud. Kuigi olemas on isegi Krasnojarski kuulsa kuberneri Lebedi toetuskiri, takerdus asjaajamine uue Eesti riigiasutustes.
Kuna polaarsuvi on selleks aastaks Taimõri poolsaarel juba samahästi kui läbi, võtsid kümme aastat tagasi ekspeditsiooni tudengeina kaasa teinud noored enda auasjaks järgmisel suvel Norilskisse kordusekspeditsiooni korraldamisele kaasa aidata.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (3)