Vabaduste maailma halb käsitlus

VÄINO UBINA,      21. november 2007


Lugedes Siim Kallast: „Miks on keelamisele tuginev ühiskonnakorraldus halb? Sest see põhineb usaldamatusel üksikisiku vastu." (EPL 20.10.2007)

Ilmselt ei taga mõistmist autori tuntus, kui kogu artikkel on kui ühekülgne nägemus – otsekui ühe silmaga nähtud. Lähtutud on tõdemusest, et Euroopa Liit ongi vabaduse musternäide.

Et artikkel puudutab selliseid ka muus meedias päevakorral olevaid probleeme nagu liiklusohutus ja viinalembus, siis piirdungi vaid nende kahega.

Kord siin keelde-käske kiidetakse, aga siis jälle peetakse indiviidi ahistamiseks. Ühel korral aktsepteeritakse liikluseeskirja ranget ettekirjutatust, teisel – alkoholimüügi korrastamine keeldude abil loetakse usaldamatuseks üksikisiku vastu. Ja samas on joobnud juhtidel ühene otsesuhe avariidega, eriti raskete õnnetustega. Kuidas võib keelde-käske nii vastupidiselt tõlgendada? Kuidas saab väita, et keelamisele tuginev ühiskonnakorraldus baseerub usaldamatusel üksikisiku vastu?

Kogu paljukiidetud demokraatia baseerub ju sellel, et vähemus peab alluma enamuse soovidele; seega tuleb seda teha ka üksikisikul, seadku ta ennast niipalju kõrgemale massist kui tahes. On enne meidki tarkadel öeldud, et vabadus on tunnetatud paratamatus – anarhistlike soovide allutamine üldkehtivale. Mitte aga toimida printsiibil: mis sülg suhu toob või mis pissiga pähe lööb. Seisab ju kogu kristlik maailmakäsitlus suuresti kümnel käsul-keelul: „Sina ei pea mitte..."

Kallas: „Üksikisiku vabaduse piiramine põhjendusega, et mingi kollektiiv oskab üksikisiku eest paremini otsustada, on kaheldava väärtusega tee. Liberaalne maailmavaade peab sellisele asjale vastu astuma." Püha taevas, kas üksikliberaal võib siis teha, mida üldsus ei aktsepteeri?! Üldiselt sellised „kangelased" senini ikkagi isoleeritakse ühiskonnast, kui ebaõiglane see neile ka ei tunduks.

Teine tsitaat: „Liberaale vihkavad eelkõige need, keda häirib vaba inimese vaba tegutsemine. Nad ei sujuda taluda, et maailmas on palju inimesi, kes mõtlevad teisiti, räägivad teisiti, käituvad teisiti, kui neile tundub õige olevat." Võib-olla arvavad selle kirjutanu taolised liberaalid ennast ühiskonnast lihtsalt kõrgemaks? Et mis on lubatud liberaalile, pole lubatud demokraadile. Tulgem ikka Maa peale tagasi!

Kolmas: „Vastik on tunda, et sind ei usaldata. Mitteusaldamine toodab kodanike protesti oma riigi vastu. Riik, kes ei usalda oma kodanikke, võtab vastutuse nende asjaajamise eest endale." Meil olla ju ikkagi demokraatlik riik. Seega ka demokraatlikult valitud valitsus, kellele alluvad paljud korrakaitseorganid: politsei, kohtud, turvateenistused, kasvatusasutused ja koguni türmid; kõik vaid selleks, et mitte lubada seda ihaldatud paduliberalismi. Ühesõnaga: kord peab olema – seda delegeeribki valitsusele rahvas, üldsus.

Neljas: „Aga kuidas võidelda nendega, kes häirivad kaasinimesi? Siin on klassikalisel liberalismil vastus – isereguleeruvat ühiskonda peavad toetama kasvatus ja haridus." Appikene! No mis asi on kasvatus ja haridus, kui mitte käskude, keeldude ja ettekirjutuste jada, mis omandatakse põhimõttel: ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sulle tehtaks.

Kuidas küll kõik teised käsud-keelud Kallase artiklis on kirjutajale vastuvõetavad, aga mitte ainult alkoholipoliitika korrastamine ning sellega seotud käsud ja keelud? Kas seda ei peaks vaatama kontekstis: mida kellel king pigistab.

Nii on kogu artikkel pikitud vastuoludega, mida võib liigitada ennast teistest kõrgemale upitada püüdva indiviidi teistele mitte kaasatuntavaks nutulauluks. Euromastaapsel üksikisikul peaks ikka rohkem usaldust olema oma riigi, valitsuse, võimu ja korra suhtes.

Huvitav oleks teada, mis juhtub, kui vastakuti saavad kakski paduliberaali, kes ei aktsepteeri teineteist, vaid ainult ennast ja oma vabadusi. Vaevalt näiteks ühe vabadust lasta teisele varba peale teine alla kõrvakiilu tunnustaks. Aga mis saab edasi?

[fototekst]
Siim Kallas peab paduliberalismi tavademokratismist ülemaks väärtuseks.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (3)