Ükski ülekohus ei püsi üle aegade

URMI REINDE,      13. juuni 2001


13. juunil möödub omandireformi vastuvõtmisest 10 aastat

Saanud kõrval trükitud appikutse koolitüdruk Helenilt, võttis Kesknädala toimetus kontakti tema vanaemaga, kellest 12aastane laps nii ilusasti kirjutas. Kiri ja kogu nende pere ühelt poolt kurva saatusega ja teisalt vihaseks ajava ülekohtuga seonduv traagika tuleneb Eesti halastamatutest seadustest, mille toime algas Ülemnõukogus vastu võetud omandireformist täna 10 aastat tagasi.

Üks asi, mis on päevselge juba enne järgneva pika loo lugemist: 12aastane laps saab aru, mis riigis toimub.
Toimub kirjeldamatu ülekohus emade, vanaemade ja laste kallal, meie isade ja vanaisade, põliseestlaste kallal, tööka ja koduarmastava rahva kallal, keda praeguse seadustiku raamides tugevama õigusega nende endi kodudest sõna otseses mõttes välja küüditatakse. Neid pekstakse seadusega, kohtuga, kinnisvaramaakleritega, politseiga, ametnikega, nõmekallite advokaatidega, haisva rahaga, ajakirjandusega, ähvardustega, ja lõpuks buldooseriga.
Ohvrite lõpp on üks: minek. Rohkem edu on olnud neil, kel on õnnestunud oma kodu turuhinnaga ära osta või kohtuprotsess varandust jahtinud "lehmalellepoegade" vastu võita.
Laps saab asjade olemusest aru! Aga peaaegu ükski nendest, kes on kutsutud aru saama ja kes on selle eest 10 aasta jooksul rahumeeli palka vastu võtnud, ei saa aru. Ei saa aru riigikogujad, et nemad vastutavad nende seaduste eest, mis riigis toimivad. Ei saa aru kohalikud omavalitsejad, et nemad peavad kodanike probleemid lahendama, ja kui seadused seda ei võimalda, on neil õigus tõstatada nõudmisi riigikogujatelt vajalike seaduste tegemiseks. Seda pole tehtud.
Ei saa aru ajakirjanduski, kes nimetab tuhandeid kodanikke, kellelt nende ainus omand - kodu - röövitakse ning sageli ka välismaale ja mustale rahale laiali jagatakse, hellitavalt "reformide hammasrataste vahele jäänuteks".
No keegi pole kuhugi vahele jäänud, 5-10% Eesti elanikkonnast on sinna tõugatud nende endi tahte vastaselt. Keegi pole kedagi kuhugi valinud ega oma häält andnud selle eest, et rahvasaadik temalt vara ära võtaks ja suunaks sinna, kuhu vaja.
Laps õnneks saab aru. Meil jääb lootus järeltulevate põlvede õiglasele meelele. Kui seda ei tule, pole ka niisugust närust riiki vaja, kes on asunud sõtta omaenda rahva vastu. Ükski teine riik Ida-Euroopas nii jõhkralt oma kodanikega ringi käia ei julgenud, kuigi läänest tulev surve "endistel vene aladel asunud maise vara hõivamiseks globaalsele kapitalile" oli võrdselt tugev kõigi vabanenud riikide juhtkondadele. Ainult Eesti poliitikud müüsid end juudaseeklite eest, tuues ohvriks eestlaste pühana hoitud rahvustunde ning riikliku iseseisvuseni viinud rahvusliku ühtsuse.

Mähe traagika jätkub: inimesed kaotavad oma kätega ehitatud (suve)majad

30. mai Kesknädalas kirjutasime Saksa juuraprofessorist, kes saabus Eestisse eksperdina hindama meil läbiviidavat omandireformi. Enim vapustas teda Mähel nähtu: reaalselt eksisteerivad majad reaalsel krundil koos reaalselt elavate omanikega satuvad katastroofilisse olukorda tänu Eesti seadusandlusele, mis võtab need majad ja haritud aiad ning annab need nn restitutsioonilise otsuse alusel 1940. aasta omanike järeltulijaile, vaatamata sellele, et tollal oli sama koha peal vilets soo.
Hämmastav, märkis professor Sieghart Lörler. Miks riik nendele kodanikele appi ei tõtta? 1940. aasta õigusjärglasele võib ju kompenseerida!
Üheainsa saksa teadlase arvates on kõik lihtne ja osapooli rahuldavad lahendused olemas. Miks Eestis 10 aastat ühe koha peal tambitakse, on tõepoolest arusaamatu.
Meie muidugi teame: 40. aasta omanik tahab teiste inimeste krunte ja seal asuvat vara, sest selle eest saab rohkem raha, kui maksavad EVPd. Ja ametnikud teevadki (sageli meelehea eest) talle selle kingituse, sest seadust võib ju mitutpidi tõlgendada. Selles ongi kogu meie omandireformi iva. Olen kuskilt lugenud, et näiteks Ungaris võtsid need vähesed õigusjärglased, kes üldse sõelale jäid (meil ju polnudki mingit sõela!), põhiliselt kompensatsiooni, sest reaalne omand maksustati nii tugevasti, et selle tagasitahtmine kaotas mõtte.

Mähe kanged naised

Ly Vilo (Mähe Seltsi esinaine, Arnika tee 14) ja Lilian Tent (Heleni vanaema, Tallinna sundüürnik ja Mähe suvila Suislepa tee 34 omanik) rääkisid, et vaatamata Pirita linnaosa halduskogu ja selle esimehe Mati Eliste püüdlustele, linnaosavalitsuse (vanem Ülle Rajasalu) tahtele olukorda lahendada ja vaatamata isegi sellele, et Riigikogus on läbi käidud kõik fraktsioonid ja peaaegu kõik asjaosalised poliitikud, peetud kirjavahetust presidendiga ja pääsetud ajakirjandusse, ripub paarikümne Mähe krundi saatus endiselt õigusjärgse omaniku Helve Annuse lõa otsas.
"Mähe asub vana Väo mõisa maadel, mis eelmise vabariigi ajal osteti pika järelmaksuga, igatahes pikema ajaga, kui riik kestis. Mõne tühja hektari sai Helve Annus kohe tagasi. Teisi, kus asusid väljamõõdetud ja täisehitatud krundid ja mida kaitses nõukogude aegne tempel, ta ei saagi. Aga osa mähelasi sattus vahepealsesse olukorda, kus tuli uus riik, aga paberid jäid korda ajamata. Ja vaat nemad jäid seaduse aukude vahele."
Tent ja Vilo räägivad, et neist mõne puhul kehtestas Annus oma õiguse buldooseriga (Kummeli tee 11), mille tõttu noor abielupaar jäi koduta. Mõnelt pressiti välja allkiri ostu-müügilepingule (Jasmiini tee 25, hr Oskar Veide), et valdaja nõustus oma korraliku maja müüma 20 000 krooni eest. Ja mõne protsess jätkub mitmendat aastat kohturingi (Arnika tee 1 ja 14). Austatud kultuuritegelaste Heino Kiige ja Helmi Puuri lugu on juba korduvalt kajastatud, aga nemadki mahuvad sama Mähe sündroomi märksõna alla.
Pirita ajalehes kirjutab halduskogu liige Toivo Paavle: "Kui hooneregistrist läbi kandmata majad võivad Annuse ja mõne linnaametniku jaoks olla kujuteldavad, siis muu maailma jaoks eksisteerivad need reaalselt ja on kodud konkreetsetele inimestele. Kodude lõhkumist ühe poole reeglite järgi ei saa aga kuidagi pidada ausaks võitluseks…"

Mineviku varjud mürgitavad tuleviku

"Kallid linnahärrad," hüüab Lilian Tent, "mõelge oma suure juristide ja nõunike perega ometi midagi välja selle talumatu olukorra lõpetamiseks!"
Ja tal on tuline õigus - tema olukord on kahekordselt talumatu, sest ka tema korter juhtus sattuma õigusjärglase majja, ning 1. juunist tõusis Tallinnas üür mäletatavasti 15 kroonini ruutmeetrilt. "Omanik juba tõi uued kviitungid - üle 2000 krooni kuus. Minu pension on 1500…"
Samal ajal vahetas tema Mähe krundi omanik Helve Annus ära pr Liliani maja lukud ning keelas Helenil ja tema vanaemal üle tema maa kõndimise. Kui Eesti kodanik ja maksumaksja (sh ka politsei ülalpidaja) Lilian Tent pöördus politsei poole tema vara kahjustamise ja lukkude vahetuse asjus tema äraolekul, on ta ise politseist saanud neli meeldetuletust koos trahviähvardusega, et ta ei tohi võõral maal astuda.
Jaa. Helenil on, mille pärast uuest Eesti riigist unistada. Või areneb ta kasvades nende noorte suguseks, kelle arvates parim tegu oleks Eestimaa tolmu jalgelt pühkimine? Ja mida kiiremini ning varem, seda parem.

Loo moraal: Eestis võitis ülekohtule rajatud ideoloogia

Mähelastele tundub (ja õigustatult) et nad on ehitanud oma maja, rajanud õitsva aia ja teinud ligi 50 aastat tööd selleks, et täna kinkida kõik pr Annusele. Pr Helve Annus on tekitanud enda ümber rohkesti vihkamist ja vaenlasi. Kuidas sellise koormaga on võimalik elada ja õnnelik olla - lõhutud kodude ja muserdatud inimeste südametel ja kannatustel tallates?
Ja kes on need, kes ostavad Helve Annuselt need buldooseriga tühjaks lükatud krundid endale? Eesti on väike. Naabrid mäletavad. Inimesed räägivad. Avalik arvamus mõistab nad hukka. Ja ometi valivad nad üle laipade minemise tee.
Ometi on lahendus olemas, nii lihtne, et lõpuks on sellest aru saanud isegi meie ajuti nii silmakirjalik president, kui asi puudutab omandireformi. Oma vastuses tublile Eesti kodanikule, kolme lapse emale Eve Ennole, kes käib Helve Annusega kohut ja keda ähvardab 20 aastat ehitatud majast ilmajäämine aadressil Arnika tee 14, kirjutab Lennart Meri oma nõuniku Urmas Reinsalu isikus: "President mõistab ühist muret omandireformi pärast ja jagab Teie kirjas väljendatud seisukohta, et Mähe kruntide tagastamine omanikele tekitab uut ülekohut…" (rõhutus U.R)
Uus ülekohus on aga omandireformi seaduse paragrahvi 2 lõige 2 järgi Eesti Vabariigis keelatud. Järelikult on kõigi kõnealuste Mähe kruntide nn tagastamisel seadust rikutud.
Ülekohut on tehtud muidugi kogu omandireformi läbiviimisel. Ja mitte vähe. Miks seda ülekohut seni juriidiliselt vormistatud ei ole? Ehk ükskord…
Aga see on juba teine jutt.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (4)