Ela rahus, tee head!

ANDRES LUTSAR,      31. august 2005




Ei ole rahuhetki täiusele püüdlemisel.
Jaapani vanasõna

Helge ja õnnelik peaks olema taasiseseisvumise päev 20. august, mil neid ridu kirjutan. Ometi valdab paljusid Eestimaa kodanikke meeleolu, mis on kätketud luulesalmi „Draakoni lend".
Pikne lehvitab tuld
Õlgkatuste kohal
Akna all
Madu sisisemas.

Plangu tagant
Kuuled võõraid hääli
Üle värava
Kookab tume vari.
Agu Sisask „Draakoni lend"

Maailm on kuri. Terrorism, vihkamine, rassirahutused ja territooriumide jaotusprobleemid, energiakriisid. Muhameedlased ja kristlased, araablased, palestiinlased ja juudid, venelased ja tshetsheenid, marid ... Looduseski sama: tsunamid, maavärinad, tulvaveed, üleujutused.
„Eestimaa, kodumaa, oled mu südames sügaval." Nii me laulame. Kui lihtne oleks maailmal jälgida püha dalai-laama õpetust: elage rahus, tehke head!
See ongi inimkonna õnne eeldus. Aidake hädalisi. Sõjad on oma aja ära elanud.
Iseseisvunud väikeriik Eesti ei ole veel sugugi muredest vaba. Justkui sinimustvalge purjega jaht siin elumerel suurte sõja- ja kaubalaevade vahel. See meri või ookean, kus me seilame, ei ole alati rahulik ega tuuletu.

Eesti õnned ja Eesti hädad
Ja ikkagi oleme õnnega koos. Põhjamaine loodus, omaeneste loodud riik, kultuur, haritus, sporditähed ja korüfeed teaduses, muusikas, õnnelikud pered ja andekad lapsed.
Meil on oma rahvusarmee, kaitseliit ja politsei. President, valitsus ja Riigikogu. Paljuski on meie õnn meie enda kätes.
Samas mustem pool, ohtlik ja kahetsusväärne. Kahaneb rahvaarv. Lokkab alkoholism, levivad narkomaania, prostitutsioon, tänavaröövid ja koolivägivald. Ristuvad rikkus ja vaesus, näeme vanade ja noorte vastasseisu. Välja rändavad arstid, ehitajad ja õpetajadki. Euroliit annab selleks võimalused. Kuigi ühiskonnateaduste doktor Ülo Vooglaid ütleb: „Nii suur süsteem on juhitamatu."
Juba on meil probleemiks suhkrutrahv ja kohtuskäimine. NATO on võtnud meie kahe noore mehe elu ja ohtu asetanud teisigi. Saan täielikult aru emast, kes president Bushi villa ees ootab kohtumist, et küsida, miks ta ainus poeg Iraagis hukkus?
Mida vähem meid Eestimaal on, seda suurem olgu meie inimeste erikaal. Iga kodanik on arvel. Hoida ja hooldada tuleb annet. Eetika- ja moraalikasvatus algab perekonnast. Lastelembelised ema-isa on pereõnne ja riigi õnne alus. Pere on lõppkokkuvõttes Eesti tugevuse garantii. Selles osas kannab pearaskust keskklass.
Aino Järvesoo, kellele tuleks püstitada ausammas, on öelnud: „Aateliste inimeste defitsiit muudab Eesti paratamatult eesmärgita tühermaaks."
Seda vältida suudab vaid riigivõim. Võim on kõlbeline kohustus.

Riigi tugevus sõltub moraalist
Meil on, mida mäletada, mille üle uhke olla. Heinz Valk: „... saatuslikel ajaloohetkedel suutis eesti rahvas oma üksmeele jõul tõusta suureks ning puudutada väga kõrgeid tähti." Arnold Rüütel: „Riik tähendab ühisvastutust. Peame nägema tõsiseid hoiatusmärke ülimadalas sündimuses, suures kuritegevuses ja ühiskonna kihistumises." Juri Lotman: „Südametunnistus ja vastutustunne! Kui raha hakkab domineerima kultuuri üle, me hukkume."
Jaapanlased teavad, et riigi tugevus sõltub kodanike moraalist. Moraaliõpetus ja käitumisnormid peavad lähtuma nii kodus, lasteaias kui koolis ligimesearmastuse ja inimväärikuse austamise põhimõtetest.
Rahvusuhkus sünnitab kodanikuaktiivsuse. Rahvusuhkusest tulenevad seaduskuulekus, kaitsetahe ja edasipürgimise energia, millest üks õige riigikodanik eluterve Eesti tuleviku teel lähtuma peaks.
Moraalist kasvab südametunnistus, mis eeldab inimlikkust, tõe eest seismist, headuse austamist ja hoidmist. Moraalne ja südametunnistusega inimene võitleb kurjuse, õeluse jm pahelisega nii endas kui ümbruses.
Fukuyama-san kirjutas, et „sotsiaalsel kapitalil põhineb ühiskondlik väärtus. Mida haritum on rahvas, seda kõrgem on sotsiaalse kapitali väärtus."
Üks valdkond, mis sotsiaalset kapitali suurendab, on sport.

Võitluskunstid haridussüsteemi!
Sport minu elus ja minu elu spordis kestab juba üle 35 aasta. Sportlasena, pedagoogina ja artistina olen paljuski suutnud realiseerida fanaatilise huvi võitluskunstide vastu teadmisteks-oskusteks. Need teadmised annavad õiguse astuda avalikkuse ette, selgitamaks väärtusi, mida kätkeb judokunst. Olen sügavalt veendunud selle eluvõitluse mängu suurtes võimalustes harmooniliste isiksuste kasvatamisel.
Et kavatsen ka oma järelejäänud elu (olen praegu 68) pühendada judole, on selle võitluskunsti õpetamiseks tingimuste loomine meie haridussüsteemis mulle erilise tähendusega. Olen olnud kaheksa aastat üsna aktiivne keskerakondlane (või savisaarlane, kuidas kellelegi) kõige paremas mõttes, ja rõõmus, et eesti suurima erakonna programm sisaldab eetilis-moraalsete võitluskunstide õpetuse sisseviimise koolidesse. Esialgu küll valikuliselt. Kui jõuame niikaugele, et varsti jälle Tallinna linnapea Edgar-san lõikab läbi Tondi tänav 55 asuva judo õppekeskuse avamise lindi, on see Eestile mitmekordselt kasulik.
Siis saame täiendõppe korras piisavalt ette valmistada võitluskunstiõpetajaid lasteaedadesse, koolidesse ja ülikoolidesse. Ka tippspordile, armeele, politseile ja firmadele oleks Tondi judoõppekeskus Euroopa tulevase kultuuripealinna vääriline.

Judoga koolivägivalla vastu
Võitluskunstide õpetamise kaudu saaks koolides luua siseturvasüsteemi õpilaste eneste kaudu. Kooli „sherif" ja tema abilised mitmes vanuses oleksid heaks kaitseks koolivägivalla ja tänavakuritegevuse vastu. Sealt tuleks politseireserv, korrakaitsjate abivägi ja lisa naabrivalvele. Programmid on valmis, õppefilmid olemas. Et meie noortel on elav huvi enesekaitse vastu, sellest ma ei pruugi rääkidagi.
Kaitse- ja paastumisoskused lisavad väärikust ja turvatunnet igale persoonile. Juba teadmine üldrahvalikust löögijõust paneb kurjategijad paljuski taltuma.
Muidugi on mulle nii erakonnas kui ühiskonnas vastu vaieldud, et milleks lastele professionaalseid võitlusvõtteid õpetada. Olgu küll, et omaette treeningutel, spordisaalides, aga miks koolis?
Ma olen palju aastaid tööd teinud, et seda suhtumist muuta. Siin ei hakkaks ma enam vaidlema, vaid edastaksin luuletaja sõnumi. Ja minuga ning Leelo Tunglaga ei ole nõus vaid need, kes ei armasta inimest.

Lapsed õpivad keemiat ja hakkavad
tegema pomme –
ärge õpetage lastele keemiat!

Lapsed õpivad matemaatikat ja õpivad
oma pomme kaugemale saatma –
ärge õpetage lastele matemaatikat!

Lapsed õpivad keeli ja hakkavad kirjutama
seintele inetuid sõnu,
kõikvõimalikes keeltes
kõigis õpitud keeltes
hakkavad nad üksteist solvama –
ärge õpetage lastele keeli!

Lapsed tegelevad kehakultuuriga ja hakkavad
üksteist peksma:
mida tugevamaks nad saavad, seda tapvam on nende jõud –
ärge õpetage lastele sedagi!

Ärge õpetage lastele midagi,
mitte kui midagi ENNE,
KUI POLE AVASTATUD INIMARMASTUST!

Pilt:
JÄRELTULIJA: Isa ja treener Andres Lutsar aastaid tagasi, kui poeg Jaan oli viiene. Täna on Jaan Lutsar (33) kahe tütre isa, kes toetab samuti keskerakondlaste levitatavat ideed võidelda koolivägivalla, tänavakuritegevuse jms vastu eetilis-moraalsete võitluskunstide sisseviimisega kooliprogrammi. Kuskilt peab ju peale hakkama!
Foto Andres Lutsari koduarhiivist

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)