Skandaalid, valimised ja vaikiv ajastu

Aasta varem, mais 2012 oli peale Postimehes avaldatud Silver Meikari artiklit puhkenud Reformierakonna rahastamisskandaal. Meikargate’i käigus käidi muu hulgas välja ka kahtlus, et Kanal2 ja TV3 said riigilt 50 miljoni kroonise toetuse (digilevile üleminekuks!) seetõttu, et lubasid võimuerakondadele soodsa hinnaga reklaamiminuteid.

Reformierakond otse loomulikult eitas kõike ja viskas Meikari oma ridadest välja.

Detsembris 2012 oli sunnitud justiitsministri ametikohalt tagasi astuma Reformierakonna hall kardinal Kristen Michal. Märgin siinkohal, et Michal oli tegus, konkreetne ja asjatundlik minister ning sellest tagasiastumisest riik tervikuna kaotas.

Kuid...

Paralleelselt Reformierakonna skandaaliga algatas Riigiprokuratuur 15. mail 2012 kriminaalasja seoses elamislubade müügiga IRL-i tagatuppa kuuluvate mõjukate parteilaste poolt.

Kaks vankumatus hegemoonias valitsenud riigiparteid olid äkki mõlemad sattunud inetusse skandaali.

Savisaare kirikurahaskandaali uudispommi, mis meie poliitilise politsei (tuntud ka kui Kaitsepolitsei) poolt – vastavalt võimuparteide tellimusele – detsembris 2010 Postimehe veergudel plahvatama pandi, varjutasid äkitselt nn valgete jõudude mustad teod.

Kes on meie poliitteatri Papa Carlo?

Nii nagu Hollywoodi filmis, nii peavad ka Eesti elus ikka ja alati võitma „valged jõud“. See on stsenaarium, mida ei kirjutata Eestis, kuid mida etendatakse Eestis.

Nüüd aga vahtis nimetu režissöör juhmi näoga, kuidas nukuriigis toimuv hakkas järsult kaugenema aborigeenidest näitlejatele jagatud algupärasest stsenaariumist. Oh põrgut!

Tõsiselt tunti muret olukorra üle sinise numbrimärgiga kuulikindla Cadillac’i tagaistmel, mis Pirita villa ja Kentmanni tänava saatkonna vahel sahiseb: osariigis toimuvad protsessid, mis võivad „valged jõud“ võimust ilma jätta!

Me teame, et Toompea räägib rahvale ühte ning tegelikele otsustajatele Brüsselis ja Washingtonis hoopis teist juttu. Me teame ka, et Eesti riigi prioriteediks ei ole juba Ansipi algusaegadest enam rahvuse, keele ja kultuuri püsimajäämine. Tasakaalus eelarve on põhiseadusest ülim ja rahandusministri sõna maksab rohkem kui Riigikogu oma.

Oleme oma riigiga vaid tilluke ettur suurel malelaual ja tähtis pole mitte luua oma rahvale heaolu, vaid täita kolmandate riikide või siis ka suurkorporatsioonide käske.

Kusjuures riik on täpselt nii mannetu oma kodanike huvide eest seismisel kui on mannetud tema juhid.

Orjamentaliteet juhtival ehk riigi tasandil – see on kõige hullem, mis saab ühe keerulises geopoliitilises asendis oleva väikeriigiga juhtuda!

Kuid...

Kirikurahaskandaali õigeaegse serveerimisega (Kapo aastaraamat seda teemat üldse ei kajastanud ja kriminaalasja ei algatatud!) eesmärk täideti.

Keskerakond, kes loogika kohaselt oleks pidanud parlamendivalimistel 2011 võitma juurde kolm kohta ning moodustama uue koalitsiooni, hoopis kaotas kolm kohta ning koalitsiooni tõusta ei suutnud.

Kaks aastat hiljem, aprillis 2013, viis Turu-uuringute AS läbi küsitluse, mille kohaselt pidas avalikkus kõikidest poliitskandaalidest kõige ohtlikumaks elamislubade müüki. Sellele järgnesid kirikurahaskandaal ja Reformierakonna rahaskandaal. Sama küsitluse kohaselt pidas 57% vastanutest vajalikuks majandusminister Juhan Partsi tagasiastumist seoses Eesti Energias, EAS-is ja Estonian Airis toimuvaga.

Meenutame, et Parts häbistavalt tagandati peaministri kohalt pärast seda, kui ta lasi punase kraanaga teisaldada Lihulas ausamba, mis väärtustas eesti mehe tegusid isamaa vabaduse eest.

Teistkordne tagandamine tähendanuks selle soss-sepa poliitikukarjääri lõppu, ning loomulikult viskus kogu „äraostmatute“ kamp Partsi kaitsele. Liiga palju oli pingeid kogunenud paremerakondade sees ja ka nende omavahelistes suhetes.

Kas ma ütlesin paremerakondade? Mnjah... Kui vaadata, millise määraga maksustab Eesti riik tööjõudu, siis on Reformierakond tegelikult palju vasakpoolsem kui Keskerakond. Mu meelest ei kehti Eesti nelja riigipartei suhtes juba aastaid enam määratlusena vasak- või parempartei.

Kuid...

Toompea koalitsioon jätkas funktsioneerimist, ning ühelt poolt oma reitingu tõstmiseks ning teisalt ühise vaenlase vastu konsolideerudes otsustati koos meediamogulitega suunata kogu tuli Keskerakonna pihta. Savisaar on viimase paari aasta jooksul pisut töntsimaks jäänud (sorry, Edgar!) ja andnud ka omalt poolt vastastele võimalusi paariks kergeks kahinguks; tänane meeskond tema ümber ei hiilga erilise osavuse ega kavalusega.

Kõige hiilgavam ajutrust meie riigiparteidest on hetkel Reformierakonnal. Kõige rohkem raha aga peab kulutama IRL, sest „äraostmatute“ taktika pidada rahvast rumalaks massiks solvab eestlasi. „Äraostmatuid“ ja nende tühje isamaalisi sõnu ei usuta enam.

Sotsid ilma Ossinovskita oleksid üldse tühi koht, ja nende puhul on hea tulemuse saavutamiseks hädavajalik enne 2015. aasta valimisi Mikser Ossinovski vastu välja vahetada.

Savisaar aga on ja jääb.

Peksame Savisaare oimetuks!

Niisiis, kevadel 2013 otsustati kusagil mingite kohtumiste käigus, et meedia roll kohalike valimiste „õige“ tulemuse saavutamisel on otsustav. Tee peavoolumeediasse tuleb tõkestada kõigil, kes ei ole nõus Savisaart halastamatult kritiseerima! See tee tuleb tõkestada ka neil, keda saab kahtlustada Savisaarele lähedal olemises või siis Keskpartei vaadetele sümpatiseerimises.

Sellest ajast täidab riiklikku meediat (ERR on Reformierakonna häälekandja) ja erakanalite uudiseid ühepoolne informatsioon, mis näitab „valgeid jõudusid“ valdavalt positiivses võtmes, samal ajal kui Savisaare jälitamine, Keskerakonna mõnitamine ja Tallinna iga väiksema kui tänavaaugu üleslugemine päevalehtede esikülgedel ja telekanalite kollakates uudistesaadetes on muutunud igapäevaseks.

Riigiprokuratuur hoiab jätkuvalt avatuna Savisaare kriminaalasja toimikut, mis räägib rahapesust, sest seda saab jälle vajalikul hetkel avalikkusele meenutada, mis siis, et mingeid toiminguid selles asjas viimase aasta jooksul tehtud ei ole. Keskerakond võitis valimised Tallinnas ülivõimsalt. Nüüd on tema pea kohale riputatud aga saja tuhande eurone nõu linna raha enda poliitreklaamiks kasutamise pärast.

Kui me arvestaksime aga reklaamihinnakirja alusel kõiki neid tasuta intervjuusid ja arvamusartikleid, mida peavoolumeedia näiteks Eerik Krossile, Tunne Kelamile või Anvar Samostile tagas, saaksime sellest tunduvalt kopsakama summa. Hea näide on üks Kelami paskvill (oli vist Postimehes?), kus vana katlakütja süüdistab Savisaart kurat teab milles, kuid Savisaare vastulause avaldamisest keelduti?! Kui see on vaba ja sõltumatu meedia, siis mina olen Rooma paavst!

Ma ei räägi siinkohal üldse kommentaariumidest, kus Keskerakonda võib sõimata ükskõik milliste sõnadega ning kus kommenteerijad on valdavalt n-ö kutserid teistest riigiparteidest. Millal me nende nimed teada saame, sest ega nad tööviljakuselt Priidikule alla ei jää? Millal me loeme Ekspressist, et Martin Reformierakonnast või Tiit IRL-ist kirjutasid eile 200 kommentaari? Reaalselt nad seda ju teevad?!

Eesti meedia koostöös riigiparteidega Reformierakond ja IRL teeb kõik ka selleks, et mitte ükski väikepartei ei suudaks ületada valimiskünnist. Põhiline aur kulub aga ikka Keskerakonna porritampimisele, süvendades ühiskonnas arusaama, et kõik kesikud on väärakad ja et Edgari võimulesaamine tähendaks kohest Venemaale andumist.

Samamoodi käitus Päts vabadussõjalastega Esimese Vabariigi ajal. Sest need ohustasid tema võimu ja ainuvalitsemist. Täna on ainus oht Reformi ainuvõimule Savisaare juhitav Keskerakond.

Samas on Savisaart Reformierakonnal ja IRL-il hädasti vaja, sest ilma temata oleks kuningas täiesti alasti. Savisaare terviserike või parteiliidri rollist loobumine aga tähendaks suurima opositsioonierakonna jaoks sisemist kaost. Poliitiline elu ilma opositsioonita avab omakorda tee Toompea võimuerakondade absoluutsele korruptsioonile ning omavolile. Siis puuduks neil igasugune vajadus ühiskonnaga arvestada.

Keskerakond Edgariga või Edgarita?

Keskerakonnas on toimunud niimitu pereheitmist, et veel ühte see erakond enam üle ei elaks. Erakond lihtsalt puruneks kildudeks. Tallinnas on võim kindlustatud ja seda ei ohusta miski peale seisva vee sündroomi. Ehk oleks aeg näiteks Arvo Sarapuu välja vahetada ning hakata Keskkonnaameti juhtkonda taaskord komplekteerima kompetentsusest ja erialasest haridusest, aga mitte tutvusest lähtuvalt?

Ehk oleks aeg algatada Savisaare regulaarsed kohtumised asumiseltsidega? Ja panna Kalaranna detailplaneering rahvahääletusele? Ning vallandada Priit Kutser, tuues tema asemele mõne kompetentse noore, kes suudab ka ametijuhendis ette nähtud tööd teha? Need, kes on oma tegevusega ennast ise muutnud lihtsateks sihtmärkideks, tuleb üle parda visata. Samas võib ju mõnele ametikohale kuulutada välja rahvusvahelise konkursi?

Savisaare suurim probleem Tallinna puhul on see, et ta ei ütle selle kohta „Minu linn!“.

Kalamaja päevadel tuleb käia pika laua ääres söömas, mitte ainult Lasnamäel linti lõikamas!

Tallinlane on mõtlev tegelane, kes ju ka näeb, kui korralikus tempos on Tallinna linn arenenud, ning oskab seda kõrvutada hääbuva riigiga. Riigiga, kus pole ei korralikult toimivat ühiskondlikku transporti ega infrastruktuuri, apteekidest, postkontoritest või poodidest rääkimata.

Poliitik ei saa olla kinni klišeedes, vaid peab käima ajaga kaasas, olema dünaamiline ja otsima ühist keelt ka nendega, kes võivad näida vaenlastena. „Minu linn“ ei tähenda vaid Lasnamäed ja Pelguranda-Koplit. See tähendab ka Piritat, Nõmmet ja Kakumäed.

Keskerakond on anno 2014 riigi tasandil üsna surutud seisus. Ja Ansipi 45 000 häält eurovalimistel näitavad, et e-hääletus töötab Reformierakonna heaks täie auruga. Sama süsteem kehtib ka kevadistel (F)Riigikogu valimistel.

Peavoolumeedia jätkab oma senist suunda, et Tallinnast ja Keskerakonnast tuleb rääkida vaid halba ning et tsentristliku maailmavaate esindajate pääs arvamuskülgedele või intervjuudeks on ülimalt limiteeritud. Seega peab kogu Keskerakond võtma valimisi 2015 kui otsustava tähtsusega lahingut. Kui Kesk nende valimiste tulemusena taaskord opositsiooni jääb, siis võib see tähendada nii erakonna lagunemist kui ka teise vaikiva ajastu algust Eesti Vabariigi ajaloos.

Riigiparteide süsteem jääb kestma ilmselt veel pikaks ajaks. Seega peab suurim opositsioonierakond ennast kätte võtma ning suutma kõnetada lisaks vene valijale ka eesti valijat.

Öeldakse, et kui ajakirjandus järjepidevalt keeldub kajastamast reaalset elu, maalides klantspilti, siis osutub ta ise ühel hetkel suurimaks kaotajaks. Loodan, et see mõttetera jõuab pärale ka härradele Linnamäele ja Luigele.

Muide, kas Kõlvarti või Stalnuhhini Keskerakond meeldiks teile rohkem kui Savisaare Keskerakond? Yana Toom juba näitas, et kõik on võimalik, seda ka Eesti poliitikas...

JAKKO VÄLI, kolumnist

Jaga |