Pensioniparadiis seisab savijalgadel

MAREK HEIN,      05. juuni 2002




Reklaamid toimivad inimese tunnetel. Paljud neist rõhuvad vastanditele nagu noor-vana, kuiv-märg, haige-terve. Kogumispensioni kampaaniat promotakse aastakümnete tagant paistva lubadusena säilitada sissetulek ja tarbimisvõime. Seda, kui palju praegune kroon siis väärt on ja milline riik või liit meile üleüldse pensioni maksab, ei julge keegi ennustada.

Kogumispensioniga liitumisel tuleb arvestada aastakümneid ette ulatuva investeeringuga. Sugugi mitte kõik praegu tööl käivad ja makse tasuvad inimesed ei jõua aga pensionieani. Meeste puhul on statistika eriti halastamatu: keskmine eluiga 63 aastat, pensionile saab aga alles 65.
Naised jõuavad pensioni saada veel kümme aastat enne keskmise eluea ületamist. Pensionireklaamid toimivad hirmul vanaduse ja üksinduse ees. Noorust, ilu ja tundmusi väärtustav tarbimiskultuur on leidnud vahendi raha korjamiseks väärika vanaduse tagamise sildi all.
Mispärast ei lasta aga inimestel iseseisvalt investeerida (haridus, kinnisvara, lapsed) ja loodetakse kõik probleemid lahendada sundmaksega? Tuhandete valesti otsustamise oht oleks ju märgatavalt väiksem, kui nende saatuse üle otsustava käputäie ebaõnnestumise oht.

Pensionifond või pensionipank?

Rahandusinstitutsioonide loomine oli geniaalne samm, vabastamaks rumalaid nende kätte kogunenud ja tööga loodud varast ning andmaks selle haldamine targematele. Seejuures on finantside vahendajate ehk siis "tarkade" vaheltkasu võtjate tulu garanteeritud. Iseseisvuse kümne aasta jooksul on tegevuse lõpetanud 55 kommertspanka ning peale liitumisi, ülevõtmisi ja pankrotte on tegutsema jäänuid kõigest 7.
Seega on kadu olnud 87 %, mis võib korduda ka olemuselt sarnaste pensionifondidega. Investorid, kes aastal 1920 ostsid General Electricu aktsia hinnaga dollar tükist, võivad end nüüd tunda rikkana. Peale poolitamisi ja emiteerimisi on sellesama aktsia väärtus kusagil kümnetes tuhandetes dollarites. Märksa suurem osa kandis aga kahjumeid kümnete ja sadade sarnaste firmade pankrottidest, kelle nemad toona valisid.
Sama saatus (ehk loomulik kadu) tabab ka kümneid alustavaid fonde, millest pensioniea saabumiseks võib olla alles nagu pankadestki vaid 13 %. Kusjuures pankades ei ole raha kaotamist takistanud ei suurenenud järelevalve ega riiklikud garantiid. Bergmanni juhitud ERA Pank oli sama ebapüsiv kui tema Polaris Elu ja Polaris Vara kindlustused.
Pankurite õnneks ei kesta rahva pankrotimälu kaua ja hoiustajate ega kindlustusvõtjate kadu pole oodata. Finantsvahenduse kui sektori mainele on aga suureks ohuks, et ta tõmbab magnetina ligi petiseid ja saamahimulisi röövkapitaliste. Miljonikohvriga ära kõndinud Kaarepere, Eenmaa, Bergmann ja teised vähemtuntud seltsimehed pole ükski raha kadumist avaldanud. Raha kui väärtus ei teki ega kao lihtsalt niisama, vaid vahetab omanikku erinevates vormides (paberi, metalli, kauba või teenusena). Isegi panga kahjum tähendab kellegi teise saadud võitu ehk kasumit. Aktsiaturgudel tuntakse seda väljendiga "mulli lõhkemine," mis tähendab ülekiidetud hindade kukkumist tegeliku väärtuse tasemele. Kasumi saavad varased ostjad ja üleskiitjad (PR-tegijad) ning raha tuleb viimaste ostjate taskutest, kellel ei õnnestunud kättejäänud paberit enam kellelegi edasi müüa. Selline olukord oli Eestis 1997, kui Talse kukkus sedavõrd rängalt, et enam ei toibunudki ja tuli adopteerida Helsingi börsisüsteem.

Kõik arved tasub ostja

Võimalikku pensionikindlustusega liitujat ahvatletakse riigi poolt 4% lisamise ja seltside poolt soodustuste ning auhindadega. Samas oli alles aasta eest erakindlustuse sõlminutel probleeme sissemakseks tehtud summadelt tulumaksu tagasisaamisega, sest maksuamet nägi vastuolusid kindlustuspoliisi ja seaduse vahel.
Ajakirjandus ja Tallinna linn on täis fondide reklaame: küll popkorni, harulisi puid ja naisejalgu. Enamik sihtgrupist aga ei mõista, et kogu ülesriputamise, kleepimise ja trükkimise maksavad nemad klientidena kinni. Hambapasta, mida reklaamitakse televisioonis iga poole tunni tagant, ei ole kallim mitte oma paremate pesemisomaduste ja kvaliteedi pärast, vaid tema promomiseks ehk brandi tutvustamiseks kulunud reklaamirahade tõttu.
Pangandussektoris on palgad eesti kõrgeimad. Kindlasti on töötajate lojaalsuse kinnimaksmine õigustatud. Aga kas nii kõrge hinnaga? Hansapanga möödunud aasta kasum oli 1,2 miljardit, mis on samas suurusjärgus riigi poolt aasta jooksul makstud lastetoetustega (1,33 miljardit).
Pensionifondide kohta saab levitada ainult kiitvaid hinnanguid, nagu tunnistas Eesti Väärtpaberikeskuse projektijuht Kaidi Oone: "Me ei avalikusta neid lugusid, mis sarjavad teist sammast või annavad ebaadekvaatset infot." (ÄP 29. mai). Võib järeldada, et iga katse algatada diskussiooni on juba eos kuulutatud pahaks, nagu raudtee ja NRG puhul.
Pankuritele on parem, kui inimkari ei mõtleks "kas ja miks," vaid tooks lihtsalt kokku näpistatud raha neile mängimiseks (spekuleerimiseks). Objektiivset infot rahandustegelaste endi käest saada on vähetõenäoline, sest kes ikka hammustaks kätt, mis sind toidab. Parem juba olla "süsteemis sees" ja tagada endale heaolu, niikaua kui Eesti riik eksisteerib. Need, kes usuvad Eesti kestmist iseseisva riigina globaliseeruvas ja piire kaotavas maailmas, võivad kindlameelselt II sambaga liituda. Kriitilisema mõtlemisvõime säilitada suutnud inimesed aga näevad kõigest nelja aasta pärast ees liitumist Euroopa Liiduga, mis avab tööturul piirid ja ahvatleb noori rohkem muid valikuid tegema.
Milleks siduda ennast majandus- ja demograafiliste probleemidega riigiga, mille geopoliitiline asend võib ajaloo kordudes tähendada jällegi ainult 20 aastast iseseisvusperioodi, kui on võimalik elada ning töötada kõrge elatusasemega turvalises riigis.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (7)