Õigeusklikud otsivad õiglust

HEIMAR LENK,      27. märts 2002


Varsti juba kümne aastaseks saav kirikutüli lõi möödunud nädalal taas lõkkele. Moskva Patriarhaadile alluv õigeusu kirik jäi ka sel korral registreerimata ja metropoliiit Kornelius loodab ikka veel kohtuvälisele lahendusele. Kas Eesti riigil jätkub tahet konflikt lõpuks lahenda, näitab aeg .
Kuid koguduse lihtliige küsib juba praegu, et miks ühe kiriku registreerimisele nii palju aastaid peab minema. Tavausklik ei aja näpuga seadusetähe õigust taga, vaid tahab õiglust. Tema jaoks oleks õiglane kogudustele kirikuhooned alles jätta. Nii nagu see esimese Eesti Vabariigi päevil oli. Siis kuulusid majad kogudustele, sest enamik hooneid oli koguduste rahaga ja rahva annetuste arvel ehitatud. Nüüd peavad usklikud kunagi neile kuulunud sakraalhooneid teiselt kirikult rentima. Ja see ei tundu neile õiglane olevat. Kuigi seaduse järgi võib ka õigus paigas olla.

Ajakirjandus on avaldanud hulga materjale riigiametnike seisukohtadest õigeusklike kirikutüli kohta. Sõna on saanud ka kanooniliselt Konstantinoopoli patriarhile alluva Eesti Apostliku Õigeusu Kiriku esindajad, kuid teise poole sõnumit on seni edastatud tagasihoidlikult.
Et lünka täita, toob Kesknädal ära Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku avaliku kirja, mis selgitab usklike seisukohti. Kiri valmis möödunud aastal, mistõttu esinevad seal kolmikliidu valitsusliikmete nimed. Dokument on edastatud Euroopa Liidu juhtorganeile ja mitmele rahvusvahelisele usu- ja inimõiguste organisatsioonile. Eestis pole järgnevat kirja, mille Kesknädal avaldab mõningate kärbetega, avalikult publitseeritud.

KONFLIKTSITUATSIOONI ÜLEVAADE, MIS KUJUNES EESTIS SEOSES RIIGI SEKKUMISEGA ÕIGEUSU KIRIKU SISEASJADESSE

Veidi ajalugu

Meie kohalik Kirik kujunes Eestimaa pinnal aastatuhande vältel Õigeusu Kiriku sfääris. 1917. aastal formeerus õigeusu pärimus Eestis Riia Piiskopkonna Reveli vikariaadiks. 1920. aastal sai ta aga Emakirikult, keda juhtis tol ajal Kogu Venemaa Pühim Patriarh Tihhon, autonoomse kiriku staatuse.
Pärast seda oli ta seoses ajalooliste ja poliitiliste asjaoludega 18 aastat Konstantinoopoli Patriarhaadi kanoonilise jurisdiktsiooni all (aastad 1923-1941) ning kandis ametlikku nimetust "Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik".

Moskva Patriarhaadi kanoonilise jurisdiktsiooni taastamisega 1941. aastal kaotas ta autonoomse staatuse ning järgneval perioodil, jätkates katkematult oma teenistust ja kohandades väliste asjaoludega, säilitas ta ateistlike tagakiusamiste ajal oma olemuse puutumatuna.
Kuid Kiriku raskused ei lõppenud bolshevike võimu lõppemisega. 1992. aastal oli Eesti riikluse taastamise protsessi eluline närv mitte niivõrd kommunismi ja stalinliku "autonoomia" idee vastuvõetamatus (põhimõtted, millele rajanes Nõukogude Liidu rajamine ja eksisteerimine), vaid hoopis Venemaa ja kõike teda meenutada võiva absoluutne eitamine.
Seetõttu läkski meie Kiriku taastamise protsess oma endise staatuse (mis tal oli kuni 1941. aastani) taastamiseks kahte teed - kiriklikku ja kirikuvastast (politiseeritud) teed pidi.

Vaatamata sellele, et Õigeusu Kirik oli Eestis 1991. aastal ametlikult registreeritud ja 1992. a. juunis oli ta Tallinna Linnakohtu poolt tunnistatud omandireformi subjektiks; aga sama aasta augustis andis Vene Õigeusu Kiriku Püha Sinod Moskva ja Kogu Venemaa Pühima Patriarhi eesistumisel talle "iseseisvuse kiriklik-administratiivsetes, kiriklik-majanduslikes, tsiviil-kiriklikes ja kiriklik-hariduslikes küsimustes" - hakkas väiksearvuline grupp kirikutegelasi ja ilmikuid tegutsema vastupidises suunas. Nad võtsid suuna autonoomse staatuse taastamisele, kuid kohustusliku lahkumisega Moskva Patriarhaadi kanoonilise jurisdiktsiooni alt, vaadeldes kiriklikke küsimusi üksnes läbi ilmaliku vaatenurga ja ilmalike stereotüüpide. Oma tegevuses lähtusid nad mitte Evangeeliumist ja kiriklikust traditsioonist, vaid tolle aja vaimust, mõistetest ja tendentsidest.

Analoogiliselt sellele, et kui Eesti Vabariik omas pagulusvalitsust ning mis oli õiguslikuks toeks Eesti riikluse taastamisel, ENSV-d aga ei tunnustatud, pidades teda okupatsiooniliseks marionettstruktuuriks, hakati samas vaimus vaatlema ka kiriklikku situatsiooni: Tallinna Piiskopkond - see on Vene Õigeusu Kiriku marionettstruktuur, kes katkestas Eestimaa territooriumil Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku põhikirjalise tegevuse, kuid viimase tegevus jätkus paguluses, pagulusvalitsuse analoogiks kirikus oli aga EAÕK Pagulussinod Stockholmis.

Kui seda olukorda vaadelda lähtudes kirikuõigusest, kujutab see endast absoluutselt alusetut ja mõttetut kontseptsiooni. Kirik ei liigu ühest kohast teise, ta võib omada oma diasporat väljaspool kanoonilist territooriumi, kuid ise jääb ta oma piiridesse ning seda absoluutselt sõltumata oma liikmete arvust.

Nimetatud kontseptsiooni sängis mõistetakse "Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku" allkiriklikku struktuuri, mis justkui moodustus 1923. aastal seoses üleminekuga Moskva Patriarhaadi kanoonilisest jurisdiktsioonist Konstantinoopoli Patriarhi kanoonilisse jurisdiktsiooni. Tegelikult ei saa juttugi olla sellest, et 1923. aastal tekkis uus Kirik - lihtsalt Autonoomne Kirik muutis oma jurisdiktsiooni, jäädes samal ajal iseendaks. Sama toimus ka 1941. aastal - ei olnud Kiriku tegevuse lõpetamist, toimus vaid üleminek ühest kanoonilisest jurisdiktsioonist teise.

Enamgi veel: kui 1923. aasta üleminek oli väga kahtlustäratav kanoonilisest vaatevinklist lähtudes (ei olnud küsitud luba Emakirikult, rääkimata sellest, et puudus nõuetekohane Emakiriku-poolne vabastuskiri), siis 1941. aasta üleminek oli sama Tütarkiriku tagasitulek Emakiriku poole läbi patukahetsuse. Tagasipöördumisel toimusid teatud muudatused, kuid piiskoplik struktuur (kohaliku kiriku alus) ei olnud likvideeritud - kuni 1945. aastani säilis kaks piiskopkonda - Tallinna ja Narva Piiskopkond, 1945. aastal ühinesid nad ühtseks Eesti Piiskopkonnaks. Rääkida EAÕK likvideerimisest oleks võinud üksnes juhul, kui piiskopkond oleks laialiformeeritud ja ta territoorium oleks ühendatud kas Riia, Pihkva või mõne muu naaberpiiskopkonnaga.

Kuid seda ei toimunud. Ei 1941. aastal ega 1945. aastal ei olnud paralleelselt formeerunud struktuuri isikutest, kes oleksid vastu ühinemisele Vene Õigeusu Kirikuga, kui aga Nõukogude Liidus tegutsesid kuni "perestroika" alguseni illegaalsed õigeusklikud struktuurid, mis olid alternatiiviks legaalsele Kirikule. Midagi sellist Eestis ei toimunud. Kogu oma paguluses viibimise aja jooksul ei pöördunud metropoliit Aleksander kordagi piiskopliku läkitusega Eestis asuvate õigeusklike poole, millest võib õiguspäraselt järeldada, et ta ei pidanud neid enda omadeks, võttes vastu need muudatused, mis toimusid Eesti kiriku elus pärast 1944. aastat.

Mis aga puutub EAÕK Välisinodisse, mis tekkis Stockholmis 1948. aastal ning mis oligi eesti õigeusu diaspora organisatsiooniline keskus (mis aga ei olnud kunagi piiskopkond ja seda isegi metropoliit Aleksandri eluajal), ei ole ta kunagi olnud EAÕK kanooniline õigusjärglane. 1961. aastal Stockholmis väljaantud kogumik "Eesti Apostlik-Ortodoksne Kirik eksiilis 1944 - 1960" tunnistab, et Metropoliit Aleksander, olles pärast Teist maailmasõda paguluses, kogus kannatlikult kokku need meie kiriku jäänused, kes põgenesid Läände ja ehitas nendest üles uue organisatsiooni, mis rajanes tema enda juhtimisel väljatöötatud põhikirjalistele sätetele (lk. 24).

Loomulikult, kui Stockholmi Sinod oleks loodud metropoliit Aleksandri poolt (meil on aga kirjalik tunnistus, et see seda ei ole), oleks tema volitused piirdunud selle "uue organisatsiooniga" ja mingist "EAÕK põhikirjalise tegevuse jätkamisest" ei saaks juttugi olla. Veelgi enam. Tuleb arvestada, et 1944. aastal, kui metropoliit Aleksander ja 22 vaimulikku lahkusid repressioone kartes Eestist, jäid kõik Sinodi liikmed peale ühe Eestisse. Kirikuõiguse ja EAÕK enda 1935. aasta põhikirja positsioonidelt ei olnud metropoliit Aleksandril ega ka kellelgi teisel mingeid volitusi asutamiseks välismaal organit, mis oleks olnud analoogiline pagulasvalitsusega. Seda ei peaks ilmalik võim ignoreerima.

Järgneb

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)