Kadri Simson: „Noorena tasub julge olla.“

Intervjuud tehti Riigikogu liikmete Siret Kotka ja Andrei Novikoviga, Tartu abilinnapea Artjom Suvoroviga, Põhja-Tallinna linnaosa vanema asetäitja Julianna Jurtšenkoga ja  Lasnamäe linnaosa vanema asetäitja Jaanus Riibega.

Käesolevas lehes avaldame esimese intervjuu – majandus- ja taristuminister Kadri Simsonit küsitles Kesknoorte Võru klubi esimees Markus Meier.

Suvesaba esmaspäeva hommikul hakkasin Võrumaalt Antslast pealinna poole sõitma, et teha intervjuu majandus- ja taristuministri Kadri Simsoniga. Kui jõuan vastvalminud superministeeriumi juurde, tuleb mulle vastu ministri nõunik Jaan Männik, kes juhatab mind majandusministeeriumi-korrusele ja annab ka intervjuuks nõu. Elu esimene suurem intervjuu võib alata!

Kadri Simson, te olete Eesti üks edukamaid uue põlvkonna poliitikuid, pikaaegne riigikogulane ja nüüd ka minister. Paljud inimesed aga ei tea, et  olite ka kunagi Keskerakonna Noortekogu aktiivne liige. Minu jaoks on loogiline, et tänase noortekogulasena alustan meie vestlust just sellelt rajalt. Mida osavõtt Keskerakonna Noortekogu tegevusest teile andis?

Noortekogu andis mulle kontakte, mida ma ilma sellest osa võtmata ei oleks saanud. Veel andis palju sõpru, kellega ma koos noortekogus aktiivne olin. Neist paljud ei ole enam küll poliitikas, aga kuna meil on ühine huvitav minevik, siis ikkagi, kui kokku saame, meil on, millest rääkida, ja on hea küünarnukitunne. Aga teisalt andis noortekogus olemine seda, et Keskerakonnas vanemad poliitikud olid väga toetavad ja mind kutsuti nii mõnelegi üritusele, ja nii mõndagi üritust sain noortekogulasena juhtida, mida ma muidu poleks saanud. Näiteks 1997. aastal oli Keskerakonna kongress Viljandis ja mina olin üks kongressipaneeli juhte, olles ise ainult tudeng Tartu Ülikoolist.

Milliseid olulisi kontakte saite?

Erakonna sees olid need kontaktid Keskerakonna tipp-poliitikutega, kes olid Riigikogus aktiivsed ja keda võis õhtuti poliitikasaadetes väitlemas näha, ning hiljem võisin minna erakonna üritustele ja omada võimalust nendega üks-ühele rääkida. See oli väga inspireeriv.

Mida oleksite praegu teisiti teinud, kui oleksite kesknoor?

Ma arvan, et elu on näidanud, et kõik see, mida ma tegin, oli väga õigesti tehtud. Üks, mida mina tegin ja mis sageli jäetakse tegemata, oli see, et minu jaoks olid ülikooliõpingud esmatähtsad. Astusin Tartu Ülikooli 1995. aastal ja lõpetasin alles aastal 2000; sellepärast, et 1999. aastal, kui oleksin pidanud nelja-aastase bakalaureuse lõpetama, sain pakkumise Tallinnasse tööle tulla. Siis tundus mulle see ainulaadne pakkumine, mille pärast ülikooli lõpetamisega venitasin, aga siiski lõpetasin ülikooli ära cum laude. Ma ei andnud selle koha pealt allahindlust!

Minu noortekogu-karjäär lõppes ka õpingute pärast, sest aastal 2002 sain stipendiumi, et minna õppima Londonisse, ja siis ma olin juba 25-aastane ja läksin magistrantuuri Londoni Ülikooli. Tagasi tulles ma noortekogu tasemel enam nii aktiivne ei olnud, sest siis sain juba erakonna peasekretäriks.

Kas näete erinevusi kesknooreks olemise vahel sel ajal, kui ise olite, ning praegu?

Eks ikka. Sellel ajal, kui mina olin noortekogus aktiivne, polnud paljud tänased noortekogulased veel sündinudki. Absoluutselt, meil on teine generatsioon, ja mitmed asjad, mida me siis tegime, olid väga uuenduslikud. Nüüd teevad neid kõik. Tänastel noortel on vaja välja mõelda midagi, mida pole kunagi tehtud, ja mina selles suhtes väga hästi nõu ei oska anda. Aga teisalt on noortekogu pluss see, et inimesed on aktiivsed vabatahtlikkuse alusel – see ei ole palgatöö. Noorte puhul ei tea me kunagi, kellest saab tulevane peaminister või oma ettevõtte juht või õpetaja koolis; aga selles noorteorganisatsioonis on kõik võrdsed.

Kas oleksite sattunud poliitikasse, kui poleks liitunud Keskerakonna Noortekoguga?

Mina liitusin Keskerakonnaga siis, kui noortekogu veel polnudki. Mu esimene valik oli Keskerakond, ja kuna olin noor tudeng, siis hakkasin panustama sellesse, et noortekogu kasvaks ja areneks. Jah, kui ma Keskerakonnaga liitusin, siis olin üks väga vähestest noortekogulastest, kes oli Keskerakonnas.

Millise eelise, võrreldes teiste poliitikutega, andis teile see, et olite kuulunud noortekogusse?

See on nüüd keeruline küsimus. Ma isegi ei oska öelda, kellega ma end võrdlema peaks. Kui võrdlen vanemate keskerakondlastega, kes keskeas või veel vanemalt poliitikaga tegelema hakkasid, siis oli ilmselt mul esimestel aastatel rohkem pealehakkamist ja uudishimulikku meelt. Noortekogus sain teha neid asju, mida vanemad inimesed poleks vaevunud tegema. Kui pean võrdlema ennast teiste erakondade inimestega, siis siin ei mängi nii suurt rolli noortekogu, kuivõrd maailmavaade. See, millesse keskerakondlased usuvad, annabki mõistmise, et sama asja peavad tähtsaks paljud Eesti inimesed.

Väidetakse, et poliitikas sõpru ei ole. Kas nõustute sellega?

Arvan, et need inimesed, kes teevad tööd nii, et nende head kaastöölised ei ole nende sõbrad, on midagi valesti teinud. Jah, mul on palju sõpru, kes pole aktiivsed poliitikas, aga samas need inimesed, kellega ma poliitikat ajan, ikkagi meeldivad mulle. Kui ma ei usaldaks oma lähimaid kaasvõitlejaid, siis ilmselt meie töötulemus ei oleks nii hea nagu ta praegu on. Keskerakonnal on hea toetus ja inimesed panustavad siia rohkem, kui seda saaks teha ainult palgatööl.

Mis oli noortekogus olemise ajal teile kõige raskem ülesanne?

Ega seal liiga palju raskusi ei olnud. Me tegime noortekogus huvitavaid asju. Näiteks klubide moodustamist üle Eesti. Selleks pidi leidma hea kontakti, kes oli oma kodulinnas valmis noortekogu klubi tegema. Käisime ringi ja motiveerisime noori ja tegime piirkonnaliidritele koolitusi. Lisaks tulime välja ideega luua variparlament.

Teisalt: noortekogu oli selle jaoks, et katta suuri meeleavaldusi. Sel ajal, kui mina noortekogus aktiivne olin, oli Keskerakond opositsioonis, ja ühel hetkel üritas valitsus maha müüa Eesti elektrijaamu. Ühel suvel tegime järjest suuri meeleavaldusi, kus noortel oli suur roll. Varem, 1990-ndatel Eestis sellises mahus meeleavaldusi ei tehtud.

Kas näete, et Keskerakonna Noortekogust tuleb praegu pealekasvu Keskerakonnale?

Kindlasti tuleb. Ma arvan, et noortekogu leiavadki need noored, keda poliitika huvitab, ja aeg on näidanud, et noored tulevad peale. Ka meie erakonnas toetame seda. Oleme alati silmas pidanud, et noored oleksid aktiivsed kandidaadid kohalikel valimistel. Ka Riigikogu valimistel peab meie esimese 25 inimese hulka kuuluma noorkandidaate, kellel esimestel valimistel ei pruugi olla võimet tuua erakonnale tuhandeid hääli, aga kellel piisab ka viiesajast häälest saamaks Riigikogu liikmeks, et sellega olla heaks eeskujuks eakaaslastele.

Andke kesknoortele üks soovitus, millest teile endale oleks noorena poliitikas olles kasu olnud.

Arvan, et mina noorena liialt kaalutlesin ja jätsin julgustükid tegemata. Noorena tasub julge olla ja ebaõnnestumisi ei panda siis liialt pahaks. Aga samas ei tasu ka lolliks minna. Kõiki oma nooruses tehtud tegusid pead kogu elu kaasas kandma. Seetõttu tasub julge olles teha ainult seda, mida sa pärast ei häbene. Üksinda uje ei tasu olla, tasub heade inimestega koostööd teha ja aktiivsust välja näidata, sest kui sa ei näita, mida sa väärt oled, siis ei pruugi teised inimesed peale vaadates seda teada. Kui juba noortekoguga liitutud on, siis see on esimene samm, ja järgmised sammud peavad olema enda tehtud.

Kuidas toimub poliitikas edukas vastandumine, mis toob juurde populaarsust?

Poliitika on väitlus- ja vaidluskunst. Oma seisukohtade eest tuleb seista, need peavad olema selgeks mõeldud, ja ei tohi karta vaielda, aga vaidlema peab nii, et teise arvamuse esindajat ei halvustata. Ma arvan, et poliitikule tuleb kasuks, kui suudetakse oma seisukohad kirja panna. Võib-olla noorel inimesel võikski olla üheks sammuks oma arvamuste kuuldavaks tegemisel arvamuslugude kirjutamine.

Mäletan, kui raske oli mul aastal 1999 kirjutada ajalehte esimest arvamuslugu. See oli astmelisest tulumaksust. Käisin selle paberiga pikalt edasi-tagasi ja kui sain valmis leheküljepikkuse teksti, siis ma ei osanud seda kuskile saata. Toonane Keskerakonna peasekretär Küllo Arjakas lõpuks aitas selle kirjutise edastada Sõnumilehele, mis selle ka avaldas. Kui esimene arvamuslugu sai avaldatud, läks järgmiste kirjutamine kergemini. Ma soovitangi noortel oma mõtted kirja panna, sest siis on need ka sügavamalt läbi mõeldud.

Kui palju peab poliitikas tegema oma eraelu arvelt kompromisse?

Ma ei arva, et eraelu arvelt peaks kompromisse tegema. Töö pärast perest loobunud, need on ilmselt väga palju nõrgemad. Vastupidi – meil on tipp-poliitikust kuue-lapse-ema Mailis Reps, kes on ka minister.

Kas Riigikogu liikmed võiksid omaks võtta kultuuri, et teemasid arutletaks kirglikumalt? Nii nagu näiteks tehakse seda Suurbritannias peaministrile küsimuste esitamise ajal.

Kui Londonis õppisin, siis käisin paaril korral jälgimas peaministri küsimuste tundi, mis toimub kolmapäeviti pärastlõunal. Seda oli tõesti suurepärane vaadata, kuidas peaminister suudab misiganes teemal esitatud küsimusele vastata teravalt, aga samas vaimukalt ja sisuliselt. See on omane anglosaksi riikidele, aga kindlasti ka Eesti valijad hindavad sõnaosavaid poliitikuid.

Lõpetuseks küsin: mis on ministriameti juures suurim privileeg?

See, kui sa näed probleemi, mis vajab lahendust, ning sul ongi võimalik pakkuda lahendust ja seda ellu viia. Kui Keskerakond oli kümme aastat opositsioonis, siis leidus väga palju probleeme, mis olid lahendatavad, kuid kahjuks ei võetud opositsiooni kuulda. Nüüd aga on võimalik mitmeid asju paremaks muuta. Alates sellest, et kui põllumeestel on rasked ajad ja piimafarmid läksid pankrotti, siis sel aastal on pankrotilaine toetuste abil lõpetatud. Kuni selleni, et kui inimestel on maal keeruline liikuda, siis järgmisel aastal tuleb tasuta ühistransport, ja sellega saame inimeste maal elamise koormat vähendada.

Ministriamet ongi suurepärane võimalus oma tõekspidamisi koos tegudega ellu viia.

Küsitles Markus Meier

[fotoallkiri]

SARNANE MAAILMAVAADE ÜHENDAB: Seda, millesse nii nooremad kui ka vanemad keskerakondlased usuvad, peavad tähtsaks paljud Eesti inimesed. Fotol Kesknoorte Võru klubi esimees Markus Meier koos ühe esimese noortekogulase, tänase majandus- ja taristuministri Kadri Simsoniga superministeeriumi-esisel platsil.

Jaga |