Naised, kevad ja armastus

VLADIMIR VELMAN,      06. märts 2002


On mehi, kes on justkui karud: magavad talve läbi ja kui kevadel ärkavad, siis äkki märkavad, et ümberringi keeb täiesti normaalne elu. Ja siis hakkavad nemadki otsima mingit naudingut, igatsevad armastust ja püüavad tõestada teistele ja iseendale, et nemadki on täisväärtuslikud jumala loomakesed.
On mehi, kes magavad aastaringselt ega panegi tähele, et maailmas valitsevad mingid üldised reeglid, mille järgi toimib ja eksisteerib elu. Selliste jaoks on naised mingid ebamugavusi tekkitavad olendid.

On ka neid, kes on praegusel ajal eriti uhked selle üle, et nad ei ole mehed ega naised. Nemad isegi nõuavad, et ühiskond loobuks oma põhiväärtustest ja aktsepteeriks nende ametliku staatuse - olla nagu shampoonireklaamis "kaks ühes", millest miski ei sünni ega teki.

Kuid õnneks on ka normaalseid mehi, kes veel mäletavad, et on olemas ka naised. Ja seda igal aastaajal. Tänu nendele lähebki elu edasi. Kuid kuna viimastel aastatel Eesti demograafiline olukord üha halveneb, süvendab see minus veendumust, et nn normaalseid mehi jääb meil üha vähemaks. See põhjustab muret, sest ilma normaalsete meesteta (sama kehtib muuseas ka naiste kohta) pole ühiskonnal eriti lootusrikast tulevikku.

Aasta tagasi olin minagi, julgen väita, nende Riigikogu normaalsete meeste hulgas, kes püüdsid taastada minu meelest loomulikku traditsiooni tähistada 8. märtsil naistepäeva. Olin kindel siis ja olen ka täna, et see oleks hea märk selle
kohta, et riigis jätkub veel normaalseid, terveid ja mõistusega mehi. Ja et see traditsioon elab rahva sees, kuna näen, kuidas sel kevadepäeval ostavad tuhanded ja tuhanded mehed lilli ja kingivad neid oma armsatele naistele.

Kuid Riigikogus tõusis kummaline sõnadekära. Sellest võisin välja lugeda tõdemuse, et meie meespoliitikud erinevad mitte niivõrd põhimõtete järgi, kuivõrd oma segasooliste arusaamiste põhjal.
Halvustamaks naistepäeva kehtestamise initsiatiivi, süüdistati meid muuhulgas ka selles, et oleme mankurdid, kelledel puudub ajalooline mälu. Nimelt 1944. aasta just samal märtsipäeval olla vene naislendurid pommitanud Tallinna.
Mäluga on meil aga siiski kõik korras. Erinevalt mõnest tigedast ajaloolasest, teame meie, et pommitati mitte kaheksandal, vaid üheksandal märtsil, ja mingeid naislendureid pole suudetud tänase päevani tuvastada.
Muide, ka sõbralikus naaberriigis kasutati võitluses meie vastu samalaadset "naisfaktorit". Siis kirjutati mingitest valgetes sukkpükstes salakavalatest naissnaiperitest, kes olla osalenud Tshetsheenia sõjas ja rääkinud väidetavalt "Balti keeles". Loomulikult osutus seegi ajalooline tähelepanek valeks.

Kuid täna tahaks rääkida lihtsalt normaalsetest meestest ja naistest. Nendest, kes armastavad üksteist ega eksponeeri oma armastust kollaste ajakirjade läikkaantele. Ainult tänu neile sünnivad toredad lapsed, kellel pole põhjust oma vanemaid häbeneda. Lapsed, kes kasvavad heades perekondades, kus õhtul ei vaadata telekast "vaba maailma" solki, kus mehe ja naise armastusest on kokku keeratud üksnes tekialune näidispornograafia.

Sest tõeline armastus on niisugune, mis võib toimida ka teki all, kuid mida kunagi teistele ei näidata. See, mis päevavalgele tuuakse, on avalik elu. Isiklik elu on alati olnud ja jääb alatiseks ühe või kahe inimese isiklikuks asjaks.

Ka nüüd 8. märtsil ostan mina lilli naistele, keda ma armastan ja austan. Sest olen kindel - ükski neist ei solvu, kuna mina armastan ja austan ainult normaalseid naisi.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (20)