Nädala juubilar AUGUST KITZBERG 155

Näiteks vajatakse eriti oluliseks peetava poliitilise vastase iseäranis tõhusat sildistamist, et osavasti välja nuputatud ja tavainimestele hästi pealeminevaid „tõendeid" kasutades mis tahes hinnaga saavutada tema suhtes rahva (resp. valijate) võimalikult mahategev suhtumine. See tuleks arvata poliitkähmlemise alamliiki LIBAHUNDISTAMINE.

(Paljudele tundub, et äsjaseid kirikuehituse-alaseid ründeid Edgar Savisaare aadressil saab eelkõige üksnes sellesse liiki kuuluvatena käsitada.)

Sellise hindamisvõimaluse eest olgem tänulikud eesti kunstiväärtuslikule näitekirjandusele aluse pannud August Kitzbergile, täpsemalt - tema draamaloomingu tipuks peetavale „Libahundile", mille tegevus hargneb kaks sajandit tagasi.

Libahundistamisega paisab kõik enam kui imelihtne: keegi heidab või isegi kõigest „pillab" avalikult, tavaliselt ikka meedias, n-ö temaatilise süüdistuse, mida ärahullutatud inimeste suu kordab nõndakaua, kuni nad hakkavadki tõsimeeli uskuma, et keegi nende keskel ongi libahunt, keda tuleks „käidelda" klassikalise nõiajahi tavade kohaselt. Polegi vahet, kas tegutseti aastasadade eest, inkvisitsiooni või muu hingerinde-võitluse hiilgeaegadel või XXI sajandil.

Kas meie uhke euroareng ei võimenda muidki juba 100 ja enam aastat tagasi eestlast nii tema ülluses kui ka madaluses monumenteerinud Kitzbergi poolt rambivalgusse toodud laiduväärsemaid elukülgi? Olgu siis kõne all rahakultuse kurjakuulutavus, varalisest ebavõrdsusest tuleneva mogrimärdilikkuse hukutav jõud („Kauka jumal"), õnnetu kemplemine raha- ja loosiõnne ümber („Rätsep Õhk") või Punga-Mardi usutunnistus: „Võta raha kokku rahva käest! Raha kokku võtta, see on tarkus!" („Punga-Mart ja Uba-Kaarel").

Imetlusväärne on, kuidas 29. detsembril 1855 Pärnumaal Halliste kihelkonnas sündinud saunikupojast iseõppija suutis oma rahva kujutada sellises täpsuses ja haaravuses. Vallakirjutajaamet sai tal otsa 1893. aastal riigikeele väidetavalt napi oskuse tõttu. [Kas euroimpeeriumis kunagi samuti hakkab mingi „rahvastevahelise suhtlemise keele" oskus samasuguselt kaadriküsimusi lahendama?] Tööpõldu pakkus praegune Lätimaa - Kitzbergist sai mõisa piiritusevabriku raamatupidaja ja Riia vagunitehase osakonnajuhataja. Seejärel oli ta Tartus pangaametnik, kuni sai üksnes kirjanikutööle pühenduda. Et olla oma rahvale headuse ja mõistvuse kasvataja, olgu siis kodumaa ajaloost või kaasajast ajendatud tõsiste või lustakate lugudega.

Sekka pilades kentsakusi, mis meil tänapäevalgi pahameelt tekitavad. Võtkem kasvõi kustumatu võõrapäratsemispüüe, soov end ikka ja igalpool saksemana näidata. Eks see KNIKSMARIIHENLUS avaldu ka nüüdis-Eesti elus. Vahe on vaid keelelises orienteerituses - tollal lummas peenutsejaid Deutsch, nüüd English, kaunist emakeelt pidasid Kniks-Mariihenid lihtlabaseks, prostaks.

Nõmedusetõrjet on läbi aegade teinud ka paljuetendatud lustmäng „Kosjasõit", kus serveeritud ajakirjanduse ja elu segased suhted on mõneski lavastuses, viimati „Ugala" teatris omandanud rabava nüüdisaegsuse. Muuseas, August Kitzberg on Eesti Ajakirjanike Liidu auliikmete loetelus esimene (1924).

Orise eestlase kujunemisteed peremeheks avav „Libahunt" oma traagilises mitmetahulisuses tuletab end meelde õige mitmel moel. Näidend saab sajandivanuseks - tuleval aastal  täitub 100 aastat, kui „Libahunt" juhatas Pärnus sisse kutselise „Endla" eluloo.

Selle draama ebatavalisust näitab muu hulgas kasvõi see, et 1940/41. hooajal, kui ENSV-s alustati ettevalmistusi 1942. a algul Moskvas toimuma pidanud Eesti kunstidekaadiks, omistati „Libahundile" erilist tähtsust. Korraldajate meelest väärilisima lavastuse saamiseks kogunisti käivitati tollaste kultuurijuhtide poolt „Estonia" ja Eesti Draamateatri „sotsialistlik võistlus" kogu tolle aja kohasesvägevuses. Lõpuks osutus pealejääjaks Draamateatri variant (Tiina - Linda Tubin, Margus - Voldemar Alev).

Orjameelsuse vastu protesteerivatele lava-„Libahuntidele" lisandus „Tallinnfilmi" versioon.

Tänapäeval on kujunenud ühe korraliku näitemängu erilise menukuse mõõdupuuks muusikaliks saamine. Muusikaline, lauludega „Libahunt" sünnib kevadel lauleldusena Eesti Nuku- ja Noorsooteatris. Kas kõigest maguskauni etnograafilise armudraamana või siiski mingil määral ka ühiskonnakriitilises võtmes?

Eelmise juubeli puhul nenditi, et 10. septembril 1927 Tartus manalateele läinud kirjaniku looming - nii dramaturgia kui ka proosa pluss Tiibuse-kolumnid jne - vääriks ükskord ometi koondamist kogutud teosteks. Tõeline klassika, mis aitab lugejaid-vaatajaid paremaks saada, lausa nõuab väärilist põlistamist.

TIIT MAKSIM

Jaga |