Omandireformi vigade hind väga kõrge

“Minu isa, Eesti Vabariigi kaitseväe major, võitles aastatel 1918 kuni 1920 Vabadussõjas meie isamaa iseseisvuse eest. Nõukogude võim hindas tema teeneid selles arreteerimisega 1941. a. ja küüditamisega Norilski laagrisse, kus ta 1943. aastal suri. Nn rahvavaenlase perekonnaliikmena olid minule suletud kõik mere- ja kõrgkoolide uksed. Nüüd represseerib mind minu Eesti Vabariik ja minul, kahjuks, on usk Eesti Vabariiki kui õigusriiki kadunud.”

 Nii kirjutas Eesti Üürnike Liidu poolt koostatava kodust ilmajäänute registri sissekandelehe ettepanekute ja täienduste ossa 6. veebruaril 2007 hr. Valdur.

“Tundsin suurimat alandust, kui sain teada, et mul ei ole oma korteri erastamise õigust. Mulle jäi vaid pension, riided selga ning hunnik au- ja tänukirju töötatud aastate eest. Minu isa Alfred Jaagomägi võitles Vabadussõjas, kuid minul on nüüd usk Eesti Vabariiki kui õigusriiki kadunud,” kirjutas samas oma mõtetest 88-aastane pr. Silvia 26. jaanuaril 2007.

Omandireformi käigus oma kodu erastamise võimalusest ilma jäänud isikute, nn  sundüürnike (sh baltisakslaste majade ja ametkondlike elamute üürnike) jaoks sisaldub registri koostamises lootus, et riik lõpuks siiski teadvustab toimepandud ülekohut ning et meil on riigimehi, kes saavad sellest aru, soovides ülekohut heastada.

Registrilehele on 1963.a. sündinud hr. Tõnis toimunu tagajärjena märkinud: ”Lastel ei ole võimalik saada tagasi ilusat lapsepõlve, tervet täiuslikku perekonda ja suurt armastust, mis võinuks olla.” ( 6.01.2007)

52-aastane pr. Urve täpsustab omalt poolt: “Inimsusevastaseid kuritegusid rahaga mõõta ei saa, meie üleelamisi ei suuda keegi kinni maksta!” (4.01.2007)

Eesti Vabariik kui küüditaja

Need olid vaid mõned nopped kirjapandust. Isiklikud kohtumised sundüürnikega on olnud üliemotsionaalsed. On olnud nuttu, pisaraid, äärmist lootusetust, aga ka viha ja pettumust meie riigis.

Mille nimel sundis Eesti Vabariik omandireformi käigus oma kodust lahkuma kümneid tuhandeid perekondi – igatahes rohkem kui seda suutis küüditaja Stalin?

Kui Mart Laari esimese valitsuse ajal alates 1992. aasta oktoobrist algas elamute ulatuslik tagastamine kunagiste omanike õigusjärglastele, tekkis neis majades seaduslike üürnikena elanud inimeste kodanikualgatuslik vastupanuliikumine. Nõuti õiguslikku tasakaalustatust, sest neilt üürnikelt võeti võimalus erastada oma eluruumid üldistel, teiste seaduslike üürnikega võrdsetel alustel.  Kujunes Eesti üürnike ühenduste võrgustik, kes tänini on esindanud humanistlikku aadet omandireformis pelgalt ärihuve silmas pidanud huvigruppide vastu.

Kui Tallinna linnavõim alustas 2002. a. elamuehitusprogrammiga „5000 eluaset Tallinnasse“, oli sundüürnikena arvel ja taotles linnalt eluruume peaaegu 4000 meie kaaslinlast,  kelle koduõigus riisuti omandireformi käigus ja kes kooskõlas seadustega võisid küsida kohalikult võimult uut eluruumi. 2009. aastal suudab linn pakkuda kõigile praegu veel arvel olevatele sundüürnikele munitsipaalüüripinna.

NKVD mentaliteediga kinnisvaraärimehed ja poliitikud

Kinnisvaraärimehed (ja ka mõne parempoolse erakonna poliitikud) on süüdistanud: miks need inimesed kolisid võõrasse korterisse! See on alatu laim – ehk täpselt sama, nagu NKVD süüdistas 1940. ja 1941. aastal eestlasi selles, et nad olid teinud koostööd Eesti Vabariigiga.

Loomulikult ei ole meil tegemist omavoliliste „võõrasse korterisse“ sissekolijatega. Nõukogude võim 1940. aastal tühistas  neil majadel lasunud pangavõlad, riigistas elamud ja 50 aasta jooksul asustas seaduste alusel need eluruumid elanikega. Riik andis siis ju elamispinna ning üürnikud lisasid sinna oma töö ja säästud.

Seega saame rääkida vaid nüüdses Eesti Vabariigis varade tagastamise käigus toimunud ülekohtust ja seaduste rikkumisest, mille küll ORAS § 2 lg 2 pidanuks sõnaselgelt välistama, sest omandireformi käigus vara tagastamine või kompenseerimine ei tohi kahjustada teiste isikute seadusega kaitstud huve ega tekitada uut ülekohut.

Tänaseks on selge, et  17 aastat pärast omandireformi algust ja paljude kaaskodanike oma kodu lootuste purustamist, tuleb riigil kinni maksta ka see patt.  Vastamata on küsimus: miks Eestis seadustati euroopalike inimõiguste ja põhivabaduste rikkumine omandireformis? Kas meil on tegemist varandusliku segregatsioonipoliitikaga Euroopas 20. sajandi viimasel kümnendil ning kas Reformierakonna ning Isamaa ja Res Publica Liidu poliitikud jätkavad seda ka 21. sajandil nn sotsiaaldemokraatide igavesti vaikival toetusel?

Mitte omandiõigus, vaid kuritegu!

Majandus-, õigus- ja loodusteadus annavad aluse väita, et mitte keegi ei saanud nn tagastamise käigus endale tagasi poolsajanditagust vara, vaid et ametnikud andsid valitud subjektidele omandiõiguse tänasele, hoopis teiste põlvkondade poolt säilitatud ja ka rohkendatud varale. Sama ütleb meie endi terve mõistus.

Mandri-Euroopa õigusruumis kvalifitseerub see tegevus hoopis varavastaseks kuriteoks: § 141 prim, riisumine omastamise, raiskamise või ametiseisundi kuritarvitamise teel ametiisiku poolt (1990-ndail aastail Eestis kehtinud kriminaalkoodeksi alusel).Vaid süüdimatu aju või päratu ahnus  võib rääkida 1940. a. võõrandatud ainelise vara füüsilisest tagastamisest 50 aastat hiljem.

Üürnike Liit teeb ettevalmistusi järjekordse omandireformi-teemalise rakendusteadusliku konverentsi korraldamiseks. Eelmine konverents "Omandireformi õiglased lahendid" peeti 2007. aastal ja selle kohta leiab materjale meie kodulehelt www.kodueest.ee 

HELLE KALDA, Riigikogu liige, Eesti Üürnike Liidu esimees

[fotoallkiri]

KODUMAINE KÜÜDITAMINE: Helle Kalda on Üürnike Liidu esimehena korduvalt korraldanud pikette omandireformi tagajärjel kodu kaotanud inimeste õiguste taastamiseks. Neil avalikel appikarjetel on korduvalt kõlanud sõna „genotsiid“, mida kõrvalleheküljel ["Eesti ajaloo kolme peaga lohe"] nii silmakirjalikult meenutavad „Vabariigi kodanike“ saatest osavõtjad.

Jaga |