Trubetsky: Ma ei tea, mida tulevik toob

Hanno Valdmann: Miks sa tumedate prillidega poseerid?

TT: Sellepärast, et ega mu nägu mulle endale väga ei meeldi.

Räägi oma vürstisuguvõsa lahti, sugulussidemed, päritolu.

TT: Mu vanaisa tuli Eestisse 1906. aastal. Tema nimi oli Pavel (Paweł) Nesterovitš, Ta tuli Eestisse Poolast, mis oli tsaaririigi koosseisus (siis ei olnud veel Eestit, oli Eestimaa kubermang ja Liivimaa kubermang). Tal oli noor pruut, vist 15-aastane, ja ta võib-olla läks veidike vanematega tülli või midagi, et tuli kodust ära koos pruudiga, või nad abiellusid seal juba. Minu vanavanavanaisa Nester Trubetsky, poolapäraselt Trubecki, venepäraselt Trubetskoi, oli mõisnik ja maadeomanik Poolas, aga ta oli samal ajal ka revolutsionäär. Ta võitles tsarismi vastu ja Poola sõltumatuse eest - ja Valgevene, sellel ajal oli Valgevene sama mis Leedu, see tähendab ka Leedu - sõltumatuse eest. Nesteri ema oli poolatar ja isa Peterburist, vürst Grigori Petrovitš Trubetskoi. Või ma ei tea, kas Peterburist, vähemalt Peterburis nad tutvusid.

Kas sul Peeter Volkonskiga kah tänu nendele vürstlikele juurtele mingeid lähedasemaid kontakte on?

TT: Ei ole, tähendab - isiklikult muidugi tunnen Peeter Volkonskit väga hästi ja alati räägime juttu, kui muusikaüritustel kokku satume, aga meie suguvõsad ei ole omavahel seotud.

Titeliseeritus on tulnud ju omavahel jutuks?

TT: Jah, ma käisingi tema pool külas mingi aeg ja siis me rääkisime pikalt sellest, sugupuudest ja värkidest.

Sa oled tegelenud ka sugupuu uurimisega ise sügavamalt?

TT: Ma olen tegelenud jah, viimsel ajal ainult - ma kunagi selle vastu eriti huvi ei tundnud, aga paar kolm aastat tagasi, ja siis isegi Chicagos - seal on selline sugupuu uurimise instituut, Genealogy by Genetics Ltd. - lasin DNA-proovi teha. Kuigi see ei olnud minu initsiatiivil. Üks Poola teadlane Konrad Powichrowski  tellis minult selle, ja siis ma saatsin katseklaasis DNA-proovi sinna.

 Jajah. Verd siis?

TT: Ei. Noh, ei hakka seda kirjeldama.

Nahatükikese?

TT: Jah, põhimõtteliselt jah - ent mitte verd. Võeti DNA-proov, ja see tõestas, et Trubetskyd ja Trubetskoid ei ole Rjurikutest pärit, nagu Volkonskid. Kuna Trubetskoid olid Venemaa rajamise juures tähtsad tegelased, siis on tahetud väita, et nad on Rjurikutest.

Kas see tähendab seda, et sa oled üks suhteliselt väheseid järeltulijaid Trubetskoidest?

TT: Mina olen ainus, kelle DNA-d on võetud. Andmebaasid on internetis, ma saan vaadata, kuna olen liige, ja seal ei ole Trubetskoidest kedagi rohkem peale minu. See Poola teadlane ütles, et oli küsinud veel mingitelt Trubetskoidelt DNA-proovi, aga need ei tahtnud anda, keeldusid. Siis Prantsusmaal elas mingi tädi.

Isa poolt on siis see suguvõsa?

TT: Jah. Me oleme Gediminid, see tähendab Gediminasest, Gediminase järeltulijad. Gediminas on ka vale, tegelikult on Giedymin, see on lituaniseeritud eesti keeles. Ta ei olnud leedulane vaid oli tänapäeva mõttes valgevenelane, aga siis öeldi selle kohta leedulane, litvin.

Vennaskond vs Flowers

Sul vahepeal, tundus, on „Vennaskonnast" kõrini. Et oled väsinud sellest. Kas praegu see mõõn on möödas või kuidas lood on?

TT: Ma ei oska öelda, vahepeal oli küll „Vennaskonnast" väga kõrini, siis ma hakkasingi seda „Flowersit" elustama. Ma ei oska öelda, mida tulevik toob, praegu me „Vennaskonnaga" kontserte teeme, aga vahepeal me läksimegi laiali, paar aastat tagasi.

(„The Flowers of Romance" on „Vennaskonna" kõrval teine ansambel, kus Trubetsky esineb solistina. Selles ansamblis on tema esinejanimi Tony Blackplait. - Toim.)

See oli peaaegu šokk. Aga samas ma saan aru ka, et sa oled mingi 25 aastat liini ajanud.

TT: Jah, nüüd saabki 25 aastat „Vennaskonda" sellel aastal.

Kas „Flowers" pakub sulle rohkem vabadust või eneseteostust ja värskust siis?

TT: Omast arust on see muusikastiil ka veidi erinev, aga et ta - noh, täna ma ei oskagi seda seletada, mingi aasta tagasi ma oleks pika filosoofia sellest kokku rääkinud, aga täna ma ei oska nagu midagi öelda.

„Flowers" tähendas ka seda, et sa mingil hetkel lootsid sellega Läänes  kas laineid lüüa või vähemasti nähtavamal olla?

TT: Tegelikult ma ei ole mõelnud selle peale. Ma ei ole mõelnud, et saaks kuulsaks.

Esineda on ingliskeelse kavaga muidugi etem, aga see on kahe otsaga asi.

TT: See asi on täiesti kindel, et kui sa esined väljaspool Eestit eestikeelse kavaga, siis see ei meeldi kellelegi.

Tegelikult, kui sul on meloodia ja kui sul on jõud taga, ja inglise keelt on terve maailm täis. Siin annab vaielda natuke.

TT: Kusjuures ma mõtlesin ise ka niimoodi, aga see oli täpselt nii, et kui me esinesime kus iganes „Vennaskonnaga", siis mitte kedagi „Vennaskond„ ei huvitanud. Ja kui keegi kuulaski seda muusikat, siis mina olin seal täiesti mõttetu tegelane, et mingi mees, kel ei ole hea lauluhääl ka, ja mingisuguseid arusaamatuid sõnu ütleb sinna mikrofoni.

Kohati teil on, eriti mis on Vainola teinud, geniaalsed meloodiad.

TT: Seda küll, jällegi see tundub niimoodi Eestis.

Ei tea, minu jaoks on see ikkagi maailm.

TT: Einoh, ma toon näiteks, et mingil aastal, 2004. alguses oli selline asi, et meil oli Eestis turnee ja see jätkus Lätis, ja turnee esimesed kontserdid me laulsime eesti keeles. Oli niimoodi, et eelmisel päeval oli Tartus kontsert, ja järgmisel päeval oli Limbažis kontsert (Lemsalu on see eesti keeles). Kui Tartus oli õudne möll, kõik möllasid, kõik elasid raskelt kaasa, siis järgmine päev Limbažis - täpselt sama kava, üks-ühele - täpselt sama hea, heli, võimendus oli väga hea. Mitte midagi seal ei olnud, mitte ühtegi inimest seal - palju bände seal esines, ja „Vennaskonna" ajal paar inimest oli lava ees. Oli täiesti näha, et see on eesti värk, lihtsalt - Tartus esinesime, ilge möll, kõik lava ees, raskelt hüppavad ja kargavad, Lätis - mitte kedagi ei huvita.

„Vennaskond" ei ole sellise paueriga bänd, mis võõrad inimesed paneb kargama, ütlen ma selle kohta.

TT: Ma ise ei oska selle kohta midagi öelda. Ma ei kommenteeri, ei taha midagi hakata siin endast arvama.

Eiluule

Kas sa praegu luuletusi sahtlisse ka kirjutad? Lugusid sa ei ole teinud nüüd

eestikeelseid, see on juba vana teema, aga kas sa luuletusi kirjutad või midagi

sarnast?

TT: Ei kirjuta, ja ma ei taha ka kirjutada, sest mul ei ole midagi öelda.

Võib-olla ma hakkan mingil päeval midagi kirjutama, tegelikult ma ei usu - ma

mõtlen eestikeelseid luuletusi, selles suhtes mul ei ole nagu...

Ei ole kohustust selleks. Kui ei ole tunnet, siis ei ole mõtet.

TT: Kaheksakümnendatel oli poeesiavorm; see žanr oli selline, mis jõudis inimesteni. Et sa kirjutad luuletuse, avaldad selle näiteks „Vikerkaares" või mida iganes, ja see jõuab inimesteni, ja inimesed loevad seda ja vaatavad, et äge luuletus, ja mõtlevad, et mis seal kirjas on, aga tänapäeval...

Tänapäeval on „Vikerkaare" tiraaž tuhat.

TT: Minu jaoks ei ole see tänapäeval žanr, mis toimib. Kui ma vaatan neid noori luuletajaid, kes praegu on, siis nad tunduvad nagu nurga taga nokitsejad.

-o-

Jaga |