Riik, see ei ole Mina, see on Meie

Samas on hea meel, et Eesti ühiskond soovib aina rohkem väärtustada Meie suhtumist. Selle parimaks tõestuseks on lõppenud laulu- ja tantsupidu, kus rohkem kui 100 000 eestlast seisis õlg-õla kõrval, mõeldes ja lauldes meie Eestist, unustades korrakski Minade-Eesti.

“Mina ennekõike” suhtumine on omane eelkõike neoliberaalsele maailmavaatele, mida Eesti nn parempoolsed erakonnad (Reformierakond ja IRL) esindavad. Vastupidiselt “Meie ennekõike” arusaamale leiab praegune valitsus, et riik peab aitama neid, kes ise endaga toime tulevad – ainult nii saavutame edu, sest nõrgemaid aidates võib nende arvates lõhkuda müüdi eduühiskonnast.

Lõputu edu tagaajamine pimestab. Pimestab nii valusalt, et ühiskonnas jäetaksegi tahaplaanile üldised väärtused ja ühishuvid. Ilusate asjade kultus võtab võimust vaimsete väärtuste ees. Solidaarsusest saab sõnakõlks, ollakse tunnistajaks „lindpriide kultuuri“ levikule.

Rahvas on kaotanud usu riigijuhtidesse

Võib ju öelda, et “Mina ennekõike” riigijuhtimismudel tagas Eestile edu ning pani osasid meie juhte käituma nii, justkui oleksimegi juba Euroopa Liidu viie jõukama riigi hulgas.

Julgen arvata, et Eesti oli edukas hoopis “Mina ennekõike” suhtumise kiuste!

Täna on olukord teine. Eduloost on saanud lihtsalt lugu. Lähitulevik annab aru, mis sellest lookesestki järgi jääb. Kui me ei soovi olla osalised läbipõlemise loos, peame “Mina ennekõike” suhtumise asendama “Meie ennekõike” suhtumisega kogu Eestis.

“Mina ennekõike” ühiskond ei ühenda rahvast ega tekita usaldust riigijuhtide vastu, kuna igaüks seisab ainult enese eest. Ühtne rahvas ja oma juhtide usaldamine on aga eeldus kriisist väljumiseks. Eestis on juhtunud kõige halvem, mis kriisi ajal juhtuda saab – valitsuse tegevuse, õigemini asendustegevuste tõttu on poliitika kaotanud väärtuse ning rahvas usu riigijuhtidesse.

Praeguse valitsuse sammud ühiskondliku ühtsuse ja “Meie ennekõiksuse” saavutamiseks on olematud või väga väikesed. Neoliberaalile omaselt loob Ansip oma käitumisega aina uusi riske ja ebakindlust, mida ta käsib kodanikel lihtsalt ignoreerida. Kuidas teisiti mõista kriisi pikka eitamist ning hilisemat retoorikat „ilusaimas kriisis“ elamisest?

Samas paigutab majandusajakiri Forbes Eesti ülemaailmse majanduskriisi tagajärjel kõige rängemini kannatavate riikide edetabelis Läti ja Seišellide järel kolmandaks. Ignoreerida on kästud ka käibemaksu tõstmist, väites, et ega see majandust mõjuta. Või näiteks töölepingu seaduse töövõtja kahjuks läbisurumine silmagi pilgutamata, jutustades samal ajal paindlikust tööturust ja uuest töölepingu seadusest kui ainukesest päästerõngast kriisist väljumisel.

Selline tegevus kultiveerib kauboikultuuri ning ühiskonna eri gruppide võõrandumist nii üksteisest kui ka riigist. Igaüks nokitseb omaette. Rikkad mõtlevad ainult soojale maale kolimisest ning maksude mittemaksmisest. Keskmikud töötavad liisingute ja laenude nimel end surnuks või proovivad rikkaks saada, valimata vahendeid ning eirates moraalinorme. Vaesem pool teeb end sõltuvaks sotsiaalabist või valib ellujäämiseks massilise kuritegevuse. Kõik on võõrandunud kõigist. Enam ei tegutseta ühiselt riigi arengu nimel ega plaanita riigile midagi tagasi anda. Nende inimeste jaoks ei ole enam tegu meie Eestiga, vaid Minade-Eestiga.

“Mina ennekõike” juhtimisstiiliga ei suudeta vastu võtta õigeid otsuseid raskel ajal, sest need, kes otsuseid vastu võtma peavad, ei suuda oma minadega kokkuleppele jõuda (vastupidiselt meiekeskse mõttelaadiga inimestele).

Lõputu heietamise asemel on tarvis tegusid

Kahtlemata tuleb teha õigeid otsuseid, eriti veel kriisi ajal. Samas ei tohiks otsuse tegemisest rääkimine muutuda omaette protsessiks ega eesmärgiks. Rääkimise taustal tuleb ikkagi leida ka aega raskete otsuste vastuvõtmiseks. Otsuse tegemisele järgneb alati teostus ning see ei ole sugugi kergem kui otsuse vajalikkusest rääkimine.

Praegune valitsus ei ole jõudnud rasketest otsustest rääkimisest kaugemale, kuna üksmeelt kõige minakesksema otsuse väljavalimiseks pole leitud. See on ka keeruline ja raske töö, kui arvestada ainult oma minaga. Kui sel viisil jõutaksegi lõpuks otsuseni, ei paku see ühiskonnale terviklahendust. Ja kui ükskord teostuseni jõutakse, on hoopis pahad lood, sest pole õigeid teostajaid, kes ühiskondlikke huve arvestades oleksid motiveeritud otsuseid väärikalt ellu viima.

Nii juhtubki isekate juhtidega nõnda, et otsuseid hakkab lõpuks tulema kui oavarrest, kuid teostusele ja tagajärgedele pole enam tahet mõelda. Riik muutub kui suureks Kalevipojaks, kes keerulistel aegadel otsusekindlust üles näitas ja raskeid kive loopima hakkas. Kõik on justkui korras – otsus oli, teostus ka, aga kas kiviviskamisest mingit tolku tõusis, selles julgen kahelda.

Rohelistele on omane simonistlik käitumine

“Mina ennekõike” väärtused laostavad ühiskondliku moraali ja soodustavad simooniat (vaimulike ametite ost-müük).Mulle on hakanud järjest rohkem tunduma, et praegune valitsus eemaldub iga päevaga üha enam teljest võim koos demokraatiaga. Näen sümbolite kasutamist võimu õigustamisena, see on minakesksusest tingitud.

Valitsuserakonnad väidavad, et neil ei ole alternatiivi, nemad on tõemonopol, õigusmonopol, õiglusemonopol. Nende areenilt lahkumisega kaotaks rahvas justkui võime heal ja kurjal vahet teha. Valitsust iseloomustab kramplik iga hinna eest võimust kinnihoidmine. Võimulpüsimisest on saanud omaette eesmärk, mille saavutamiseks ei valita enam vahendeid. Selline keskkond ei soodusta moraalipõhist lähenemist, vaid äratab meiekeskse lähenemise asemel ellu simoonia.

Oleme jõudnud tagasi 15. sajandi Rooma, paavstide ja kardinalide keskele, kellele polnud omane vagadus, vaid moraalitus ja saamahimu. Simooniale kohaselt andsid kardinalid uue paavsti valimisel oma hääle kandidaadile mitte tema oskuste ja teenete järgi Jumala ees, vaid neile endile lubatud materiaalse meelehea järgi.

Kas ei ole rohelistele saanud omaseks täpselt samasugune simonistlik käitumine? Kuidas teisiti tõlgendada enda praegusele valitsusele mahamüümist 86 miljoni krooni eest? Endi väärtuste ja põhimõtete asemel leidsid rohelised üleöö otstarbeka olevat toetada politseiriigile omaseid põhimõtteid ning vaesemate inimeste olukorda veelgi halvemaks tegevat töölepingu seadust ja teist lisaeelarvet. Rohelised on astumas ühte paati ühiskondlike moraalilaostajatega, kelle saamahimu on justkui merevesi – mida rohkem juua, seda suuremaks läheb janu.

Seega tuleb teha valik, kas jääme imetlema “Mina ennekõike” süsteemi, olles tunnistajaks kastiühiskonna tekkele, kus rikkad, keskmikud ja vaesed elavad nii üksteisest kui ka ühiskonnast võõrandunutena, või läheme edasi “Meie ennekõike” ühiskonnaga, mis põhineb ühistel väärtustel ja solidaarsusel. Laulu- ja tantsupidu andis lootust Meie Eestile, jättes tahaplaanile Minade-Eesti.

KALLE LAANET,

Riigikogu liige

Jaga |