Eesti toit algab põllult ja laudast

Konverentsi avas üks päevajuhte, Keskerakonna volikogu maaelukomisjoni esimees, järvakas Arvo Sarapuu meenutustega kauaaegse Väike-Maarja patrioodi ja valla aukodaniku Boris Gavronski tegudest, viidates, et „siinkandis on kogu aeg tehtud head regionaalpoliitikat ning kunagi unistati isegi põllumajandusministeeriumi toomisest Väike-Maarjasse".

Enne pikemaid ettekandeid edastati tervitused. Väike-Maarja vallavanem Urmas Tamm tervitas kohaletulnuid, märkides, et ka see rahvamaja, kus konverentsi peetakse, on auväärse ajalooga, saades 2012.  aastal saja-aastaseks.

Endine põllumajandusminister Ester Tuiksoo avaldas lootust,  et kui Eesti põllumajandus tahab edasi areneda, peavad vasakjõud tegema koostööd. Eesti Maaomavalitsuste Liidu esimees, läänevirulane Jüri Landberg küsis, kas maal saavad elada ainult rikkad.

Eesti Põllumeeste Keskliidu asepresident Jaan Sõrra tunnustas tervitussõnavõttude lõpetuseks Keskerakonda korraldustöö eest ning püstitas arutelu hakatuseks põllumajanduse ühe põhiteema: kui Reformierakond oma poliitikas kummardab toidu sissevedu, siis miks nad küll ise ostavad eestimaist?

"IRL võib põllumajandusest rääkida ja on maaelu probleemidega enam-vähem kursis, aga nad ei suuda midagi olulist maarahva heaks teha. Reform ei jaga midagi, Ansip ei võta meie esindajat jutulegi. KE ja sotsid saavad meist aru, RL on seda kogu aeg teinud. Loodan, et järgmistel valimistel sünnib põllumeestele sõbralik koalitsioon!"

Sissejuhatava ettekande pidas Edgar Savisaar, kelle meelest kostab avalikus ruumis liiga palju eneseõigustamist ülemaailmse majanduskriisiga, kuigi riigiti erinevad näitajad väga tugevasti. „Meil on tööpuudus 15%,  mujal kolm, neli või viis protsenti. Parempoolsete arvates pole meil vaja oma põllumajandust, täpselt nagu meil polnud vaja ka oma panka, oma energiat, oma raudteed.  Karm reaalsus on, et oleme allhankemaa ja meie ettevõtted surevad välja."

Savisaar tõi näite, et Soome kapital on ostnud Eesti töötleva tööstuse ettevõtteid selleks et konkurente suretada ja ise pääseda idaturule.

„Kui Soomes ja Taanis läheb põllumees pankrotti, sõidetakse traktoritega linna ja valitsused astuvad tagasi. Meie inimesed on leplikud. Elame mälestuste mõju all, peetakse meeles Pätsu-aegset väiketalu. Kuid hobustega ei ole täna  efektiivne künda."

Põllumajanduse kihvakeerajaiks pidas Savisaar ka omandireformi ja tagastamist, kus jäeti välja erandid, ei nähtud ühistuid, töötlevat tööstust ega kaubandust, mis täna etendavad kõik määravat rolli.

Savisaar vastas otsesõnu küsimusele, miks kutsub Keskerakond korraldama maarahva kongressi: „Initsiatiiv on vaja võtta! Eelmine kongress toimus 2001. aastal. Üheksa aastat on möödas, kaua võib oodata? Poliitikat peab tegema - erinevalt mitmest põllumeeste organisatsioonist teeme meie seda avalikult."

Üllas Hunt, Eestimaa Põllumajandustootjate Keskliidu juhatuse esimees kõneles teemal „Kuhu lähed, Eesti põllumajandus?". Ta ütles, et põllumajandustoodangu osa SKT-s aastail 1999-2007 vähenes ja vähenemine jätkub.

„Kaubanduskettide mõju põllumehele on suur. Nad loovad oma standardeid ja seovad tootja oma skeemi. Hiljem sellest välja rabelda on võimatu."

Ka Hundi sõnul tegutsevad Eesti turul usinasti Taani ja Soome kooperatiivid, millel on enam kui 100 aasta vanused traditsioonid  ja millessle riigid on toetustega palju panustanud. Nendega konkureerida on Eesti tillukesel põllumajandustootmisel väga raske, eriti kui Eesti riik oma meetmetega õlga alla ei pane. Hunt tegi ettepanekuid olukorra parandamiseks: riiklikud toetused Euroopa omadega võrdsetele alustele; rohkem juurdepääsu investeeringutele; koduturu hoidmine; tootjate koondumine.

Arvo Sarapuu rääkis ühistegevusest - omavalitsusliitudest ja piimaühistutest. Ta pidi ikka ja jälle viima jutu sellele, et poliitilised jõud ei ole kokkuleppele jõudnud haldusreformi suhtes. „Kõik omavalitsused erinevad suuresti, kohustused on aga ühesugused." 

Sarapuu ütles ka välja, et poliitikat tehakse nii Linnade Liidus kui ka Maaomavalitsuste Liidus, kuigi kõvahäälselt soovitatakse, et need poliitikat ei teeks.

„Kui maavanem, kes ei ole "õiges" erakonnas, puksitakse välja, kas see ei ole poliitika?" küsis Sarapuu.

Ta tõi regionaalse taandarengu näiteks Väätsa ühistu, kus vara on panditud, raha Eestist välja viidud Hispaaniasse, ja seda on tehtud niisuguse ettevõtte kaudu, mida pole olemaski.

Sarapuu kutsus Eesti kõiki 35 piimaühistut ühinema, et tõsta piima hinda, suurendada lehmade piimaandi ning koos võidelda piimatööstuse diktaadi vastu.  Nagu Jaan Sõrra oma sõnavõtus oli öelnud, on Eestis juba alla 100 000 lehma, mis on selgelt liiga vähe. Et piimatootmine edaspidi veelgi ei langeks, kutsus Sarapuu üles ühistulist tegevust omavalitsuste kaudu suurendama, ilma milleta enam edasi minna ei saa.

Eesti Maaülikooli majandus- ja sotsiaalinstituudi direktor professor  Rando Värnik andis ülevaate maamajandusest ja selle tulevikust. Ta sõnas, et maarahva kongress peaks keskenduma sellele, kuidas tuua tagasi maaettevõtlus.

„Me ei ole mingil hetkel väärtustanud maad, metsa, põldu ja nende ümber toimuvat," ütles Värnik. Tema sõnul räägitakse maaelu juures liiga palju põllumajandusest. „Tegelikult on maamajanduse mootoriks inimesed, kes loovad väärtusi," rõhutas Maaülikooli professor. „Poliitika peab olema inimeste jaoks. Ta peab suutma anda inimestele võimalusi ja tuua inimesed tagasi maale."

Värnik märkis, et need, kes 20 aastat tagasi alustasid, nüüd lõpetavad. Ta pöördus täissaali poole südamemurega: kas on noori, kes võtavad  eelkäijate töö üle? Ta rääkis ka sellest, et Eesti peab arvestama globaalnäitajatega, näiteks sellega, et üks põllupidaja peab toitma järjest rohkem inimesi, sest maailma rahvaarv kasvab.  Värniku meelest pakutakse liiga sageli üle ka interneti, teedevõrgu jm infrastruktuuri laienemisega maal. Ta küsis: „Teeme need teed ja võrgud valmis, aga kellele, kui inimest ei ole?"

Ettevõtlus tuleb maale tagasi tuua ning rohkem lapsi teha, muud väljapääsu ei ole, resümeeris Värnik.

Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni aseesimees Ester Tuiksoo tutvustas Euroopa põllumajanduspoliitika tulevikku, kuid jõudis oma ettekande lõpus ka Eesti asjade juurde. Ta tegi ettepaneku viia regionaalminister Siseministeeriumi haldusalast Põllumajandusministeeriumi haldusalasse, kommenteerides, et „regionaalminister tegeleb praegu rohkem maavanematega ja politiseerimisega, mitte valdkonnaga", ning peatus ka oma lemmikalal - eesti toidul: „Eesti toit pole lihtsalt toidu valmistamine kodus, vaid kogu ahel - põllult ja laudast lauale."

Riigikogu rahanduskomisjoni liige Inara Luigas kutsus üles tegema põllumeeste panka, sest praeguse pangandussüsteemi juures viiakse kasumid Eestist välja. „2009. aastal viidi meilt välja 7 miljardit krooni - toetama välisriikide arengut," oli Luigas välja arvutanud. Tema kinnitusel on Eestile vaja panka, mis ei toodaks ainult kasumit, vaid huvituks kohalikust elust ja maksaks ka intressi.  „Finantseerimine ja panganduspoliitika määrab põllumajanduse tuleviku," ennustas Luigas. Praegu korrutavad kommertspangad vaid oma kolme mantrat: kasum, madal intress, vähe raha majandusse tagasi.

„See ei ole rahanduspoliitika, vaid rämpspoliitika," defineeris Luigas. „See rämpspoliitika toob kaasa pankrotid ja maaelu surma. Selle vältimiseks on vaja kohe majanduspoliitilist muudatust. Kusjuures Eesti on siin ainsana „must maa" - Leedul on ühistupangad ja isegi Lätil on oma Parex-pank. Rootsi pangad ei soosi Eesti maaelu," hoiatas Luigas.

AS Värska Vesi juhatuse esimees Urmas Jõgeva teema oli „Ettevõtlus maal" ja ta rääkis selle lahti oma ettevõtte näitel. Värska vesi on ainus Eestis tunnustatud looduslik mineraalvesi, mille ressurssi  jätkub loodetavasti 175 aastaks.  Ettevõttel läheb suhteliselt hästi ja masu ei ole seda palju räsinud. Kui kõrgperioodil, 2007. aastal toodeti 47 miljonit liitrit, siis 2009. aastal  mitte just palju vähem - 40 miljonit liitrit.  Ohtudena näeb Jõgeva kaubanduskettide dikteerivaid tingimusi.  Ka pandipakendi tasu on lühikese ajaga mitmekordistunud, vähendades ettevõtte kasumit.

LEADER-programmide osast maarahva elu parandamisel kõneles Karl Õmblus. Kui ta pöördus saali poole palvega tõsta käed neil, kes on LEADER-i poolse rahastamisega kokku puutunud, tõusis kenake hulk käsi. LEADER-i toetusmeetmed on teatavasti suunatud maaelu arengule, ja 1991. aastast, mil see kohaliku piirkonna arengu põhine programm käivitati, on ta reaalselt kaasa toonud palju positiivset.

Lõppettekande pidas Toomas Paur, üks konverentsi korraldajaid Arvo Sarapuu ja Siret Kotka kõrval.  Paur  märkis, et maarahva kongressi ei ole võimalik enam edasi lükata, ja luges ette korraldustoimkonna nimekirja, mis jääb esialgu avatuks. Kongressi initsiatiivi võtab Keskerakond ja see tahetakse ära pidada juba eeloleval sügisel.

Konverentsi lõpetasid sõnavõtud, mille pidasid aktiivsed maaelu eest seisjad: põline põllumees Jaan Kiisk Lääne-Virumaalt (investeeringutest ja noorte tulevikust maal), Robert Sinimägi Rõngu vallast Tartumaalt (valitsuskoalitsiooni õhutatavast põllumeeste-vastasest vaenust), Priit Saksing Jõgevamaalt Peipsi äärest (kalandusest ja ettepanekust moodustada Kala-amet), Aivar Niinemägi (metsandusest ja eestlaste alandlikkusest).

Kirjutas ja pildistas URMI REINDE

Konverentsi avaldus ilmus 10. märtsi Kesknädalas. Jätkame maaelu teemadel edaspidi.

Jaga |