Logo
13. juuni 2018
23 (1104)

Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus

Kesknädal jätab endale õiguse
kommentaare tsenseerida
Prindi

MEIE Maire Aunaste

URMI REINDE,      24. november 2004


Telearvustus

Saatesari MEIE , ETV. Saatejuht Maire Aunaste, toimetajad Tiina Jõgeda ja Katrin Vaga, rezhissöör Maire Radsin, produtsent Piret Priisaar.

Ei teagi, kellele öelda esimesena aitäh, et on MEIE Maire Aunaste. Kas Ilmar Raagile, kes on juhtinud Eesti Televisiooni nii, et kadunud lambuke on koju tagasi jõudnud. Või Urmas Otile, et ta ei lasknud meid Aunastet vahepeal ära unustada. Või mitmele ajakirjale, kes ilmutasid mitu pikka portreelugu, ette valmistamaks Aunaste come backi, kergendamaks tema sisenemist eesti meediaturule ja vähendamaks potentsiaalse vaataja umbusku tema vastuolulise ajakirjanikuisiksuse suhtes.
Igatahes Aunaste on siin ja teeb igal teisipäeval saadet MEIE. Mis õnnestunud pealkiri! Egoismist, egotsentrismist ja minakehtestamisest pundunud idaeuroopalikus saamaühiskonnas, nagu Eesti nüüd on, julgeda meelde tuletada, et meie oleme siiski olemas. Ajuti tundub, et meie-määratlus on hääbumas. Aunaste saate esmane võlu ongi ühise otsimine erinevus. Kui võtta senised teemad, siis on tõesti igaühel meist oma suhe surmasse, lastesse, elumuutusesse, haigusesse, peresse, tervisesse, viinakatku, kodusse. Kõige sellega tõstab saatejuht aga kilbile hoopis võitluse iseendaga, hoolivuse, headuse, armastuse.
Mina ei tea, kuidas teie, kuid mina küll imestan, et sedavõrd elementaarsete inimeseks olemise omadustega võib kassikullast kõliseval meediamaastikul ilma teha. Kõiksugu dzhunglistaarid, baarid ja naistevihkajad … vabandust, -vahetajad on ju hõivanud põhivaatajaskonna. Kuigi mulle seletatakse, et see on ajutine ja Euroopas taandusid reality show'd õige kiiresti, ei usu ma, et seda laadi rosolje möödub jälgi jätmata ja eestlaste ajude pehmendamise tendents kõige võimsama meediumi kaudu mingil hetkel kuhugi kaob.
Selle taustal tundub Aunaste heietamine loomulikult igav. Sest ma tean seda kõike! Ma tean, et surevad ka noored inimesed, ma tean, et järjest rohkem inimesi joob ja osa meist on skisofreeniliste kalduvustega. Ja kui juba Karl August Hindrey ütles, et patt ei ole auku kukkuda, vaid patt on auku lamama jääda, siis mida uut lisab Aunaste pea sajand hiljem? Tema sari ju räägib samuti sellest, et ronige oma aukudest välja ja rõõmustage elu üle, kuni see teil olemas on.
Jah, teatud rabistamist on saates tunda. Hetkiti on saatejuht teatraalne, hetkiti ekstsentriline, hetkiti tuletab liiga otse saatekülalisele meelde, mida ta täpselt ütlema peab. Vehib seal kätega ja sikutab oma seelikusaba … Vinguda võib, seda oskame meie ju hästi. Aga miks ükski teine viimastel aastatel esile kerkinud telesaatejuht ligilähedastki saadet ei tee, kui see nii labaselt lihtne tundub olevat? Öelge palun, missugune saade on viimase kümnekonna aasta jooksul rääkinud Meist? Saade, mis aitaks inimestel elada, muutustega toime tulla, uute tingimustega harjuda, endale ja teistele rohkem andestada?
Aunaste saade teeb seda.
Ma ei varja, et enim puges vaatajatele hinge saade Evast ja tema emast, Tartu kunstnikust ja luuletajast, Aunaste enda kursusekaaslasest Külli Munast, kelle lugu määras teleajakirjaniku USAst tagasituleku Eestisse ja otsustas saatesarja sünni. Õigupoolest on selle elu lugu ületamatu ja unustamatu, sest tuletas meelde, mis olulist iseendas ja enda ümber on enamik meist tähelepanuta jätnud. Me ei taha just viimase aja Eestis tungida kuigi sügavale teiste inimeste muredesse, sest meil jätkub enda omigi küllalt. Aga mitte keegi meist ei taha jääda oma muredega üksi.
MEIE õpetab eelkõige iseendast jagu saama, endasse uskuma ja endas paremat mina otsima. MEIE aitab märgata teist inimest enda kõrval. Ja lõpuks sunnib MEIE endalt küsima, mida teen mina meie heaks?
See on süüdistav ja seetõttu ebameeldiv küsimus. Hea, et Aunaste seda meie käest küsima tuli. Ju ta siis usub meisse.
Hiljaaegu ütles ETV programmitoimetaja Ainar Ruussaar ühel koolitusel Eesti telekavade vaadatavust analüüsides, et ETV-l on põhjust Aunastega rahul olla – kuigi saade ei ole Top 10-s, leidis see oma vaataja kohe. Ja vaataja püsib. Muidugi ei jätnud Ruussaar viitamata, et vaatajat analüüsides on selgunud, et Eesti Televisiooni eelistab rohkem haritud inimesi kui teisi kanaleid. Aunaste saatega samal ajal saadab konkureeriv kanal eetrisse „Naistevahetuse".

Maire Aunaste aitas meid sellega, et me leidsime üksteist vähemalt mõtetes. Aitäh talle. Poleks uskunudki, et üdini materialiseerunud Eestis meie-tunne veel nii tugev on.
Kommentaar http://woman.delfi.ee/meie/


Viimati muudetud: 24.11.2004
Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail