Tahtsime paremat, aga välja kukkus veel hullemini

Ka meie tahtsime paremat, aga tulemuseks kujunes suur segadus, õnnetus ja kahju tuhandete inimeste jaoks. Seadis ju omandireformi aluste seadus (ORAS) eesmärgiks omandisuhete ümberkorraldamise, omandi puutumatuse ja vaba ettevõtluse, omandiõiguse rikkumisega tehtud ülekohtu heastamise ning eelduste loomise turumajandusele üleminekuks (ORAS § 2 lg 1).

See oligi see parem, mida seadusandja tahtis omandireformiga saavutada. Kuid sama seadusandja nagu kahtles selle ülla idee teostumises ja määras § 2 lg 2 kindla nõude: „Omandireformi käigus vara tagastamine või kompenseerimine endistele omanikele või nende õigusjärglastele ei tohi kahjustada teiste isikute seadusega kaitstud huve ega tekitada uut ülekohut.“ Seega tahtis seadusandlik võim teha paremat – heastada varem tekitatud ülekohus, ja teha seda selliselt, et heastamine ei tooks kaasa uut ülekohut.

Kahtlemata on see õiglane ja ülev tahe, paremat ei saagi tahta. Kas ja kuidas see kujunes tegelikkuses, kuidas kukkus välja praktilises elus, sellest aga allpool. Ette rutates tuleks märkida, et kahjuks ei kukkunud välja nagu tavaliselt, vaid hoopis hullemini.

Seadus keelas tagastamise koos inimestega

Nagu märkisime, andis seadusandlik võim täitevvõimule omandireformi läbiviimiseks kaks võimalikku varianti: kas võõrandatud vara tagastada või kompenseerida endistele omanikele või nende õigusjärglastele. Seega seadusandja nägi ette küll võimaliku tagastamise, kuid selle võimatusel kompenseerimise.

Järelikult ei saanuks tulla kõne allagi korterite või majade tagastamine, kui nendes elasid üürnikud täiesti seaduslikult, omavalitsusorganite poolt väljastatud elamispinnaorderite alusel. See oleks olnud üürnikel seadustega kaitstud huvide otsene kahjustamine, mida kategooriliselt keelas ju ORAS-e § 2 lg 2. Praktikas aga, nagu teate, käituti vastupidiselt selles seaduses olevale keelule.

Majad tagastati peaaegu vägisi

Kõik omal ajal õigusvastaselt võõrandatud korterid või majad tagastati endistele omanikele või nende korduvalt laiendatud õigusjärglaste ringile peaaegu vägisi. Sisuliselt oli selline tegevus täitevorganite poolt seadusega vastuolus olev või, teisiti öeldes, tahtlik seadusevastane tegevus.

Olukorda on paljudel teaduslikel konverentsidel, artiklites ja isegi meedias korduvalt analüüsitud ja hukka mõistetud, kui seaduse otsest rikkumist. Kuid ei täitevvõim, seadusandlik võim ega kohtuvõim ole sellele reageerinud. Seaduse otsese rikkumise suhtes valitseb üldine vaikus. See ongi siis meie oludes „parema tahtmise“ kurb tagajärg. Sellist seaduserikkumist olematuks muuta ei saa, kõik kannatanud jäävad kujunenud olukorda – kes on juba kuidagi muretsenud endale elamispinna, kes on saanud munitsipaalkorteri, kes on jäänud sundüürnikuks, kes on välja tõstetud kohtu korras, kes jäänud ilma peale või kes on siitilmast lahkunud.

Seadusandja poolt ette nähtud teine võimalus – kompenseerimine endistele omanikele või nende õigusjärglastele – ei ole praktikas erilist kasutamist leidnud ja seega ei saanud ka omandireformi läbiviimisel vajalikku tähelepanu. Siin tuleb märkida, et õigusvastaselt võõrandatud vara kompenseerimine on minevikus kas unustatud või sihilikult maha vaikitud.

Nõukogude võim juba kompenseeris vara

1960. aastatel ja hiljemgi arutati kohtutes õigusvastaselt võõrandatud vara kompenseerimise küsimusi. Seadusandlikuks aluseks oli siis NSVL rahandusministeeriumi instruktsioon (ametkondlikuks kasutamiseks).

Selles nähti ette, et õigusvastaselt võõrandatud varad (majad, sisseseade, loomad, põllumajandustehnika, mööbel, toidunõud jne) kompenseeritakse NSVL eelarvest täies ulatuses. Hagi esitati kohaliku rahandusosakonna vastu, lisada tuli vaid rehabiliteerimistõend. Vara koostis selgitati välja arvelevõtuaktidega ja ka tunnistajate ütlustega.

Seega oli seadusandlikult ette nähtud vaid vara kompenseerimine, ja hagejatele mõistetigi välja tolle aja mõistes väga suuri summasid. Mingit varade massilist tagastamist ei olnud ja vara suhtes vahepeal seaduslikuks valdajaks saanud, tavaliselt heauskseid valdajaid ei ahistatud ja neile uut ülekohut ei tekitatud. Nii lihtne ja õiglane selline lahendus oligi.

Heausksetelt valdajatelt võeti vara ära

Meie omandireformi põhiliseks võtteks oli aga õigusvastaselt võõrandatud varade massiline tagastamine ehk, teisiti öeldes, selle vara massiline äravõtmine seaduslike ja heausksete valdajate käest. Kuna see on praktikas juba toimunud, jääb riigil üle üks võimalus – kui ta tahab kunagi õigusriigiks saada, siis tuleks riigi poolt tahtlikult paljaks röövituile ja uue ülekohtu all kannatanuile kompenseerida neile tekitatud kahju.

Seda peaks võimaldama meil välja kujunenud olukord, kus tagastatava maja omanikele või nende õigusjärglastele kompenseerimiseks ju praktiliselt rahalisi vahendeid ei kasutatud. Vahendite kogumiseks oli aga juba seadusandlik alus loodud. Nimelt toimus samaaegselt ulatuslik vara erastamine ja sellelt laekuva raha koondumine riigi kätte. Täpsemini öeldes vara erastamisest laekuv raha kantakse erastamise korraldaja poolt avatud erastamise eriarvele (erastamisest laekuva raha kasutamise seaduse § 2).

Sama seaduse § 3 näeb ette erastamisseaduse alusel riigi omandis oleva erastamisest laekunud raha kasutamise korra, millest nähtub, et laekunud rahast kantakse eelarvevälisesse omandireformi reservfondi 15%, munitsipaalvara erastamisest laekunud rahast aga 25% kohaliku omavalitsuse omandireformi reservfondi.

Ja nagu praktika näitas, laekus omandireformi reservfondi arvestamisväärseid summasid. Nii märkis rahandusminister Ivari Padar 29. jaanuaril 2009 pressikonverentsil, et eelmise aasta lõpuks laekus omandireformi reservfondi 426 miljonit krooni, ja ta kahtles, kas tulevikus on niisuguste vahendite tõusud veel nii suured.

Omandireformi reservfondi suured rahad

Loomulikult nähti ette suurte summade laekumine ja Vabariigi Valitsus kinnitas 27. augusti 1996. a. määrusega nr 221 omandireformi reservfondist raha eraldamise ja selle kasutamise korra (RT I 2004, 11, 73). Selle määruse § 3 kohaselt eraldatakse reservfondi vahendeid kindlaks otstarbeks ja antakse selle kohta loetelu (kokku 19 otstarvet). Suur enamik neist otstarvetest on bürokraatliku eesmärgiga: vara tagastamise korraldamisega seotud kulude katteks; dokumentide säilitamise korraga seotud kulude katteks; registripidamise kulude katteks; aga ka tööhõive riiklike programmide rahastamiseks, pensionireformi läbiviimiseks jne. Ainsad, kes on ära unustatud, on omandireformi läbiviimise tõttu uue ülekohtu all kannatanud.

Sama suund on jätkunud ka hilisemal ajal. Näiteks võib tuua siin Vabariigi Valitsuse 12. juuli 2013. a. korralduse nr 318, millega eraldati omandireformi reservfondist Rahandusministeeriumile tagastamatu toetusena 1 500 000 eurot kohalike omavalitsuste üksuste maa- ja omandireformi läbiviimisega seotud registrites aadressiandmete korrastamiseks tehtud tööde kulude katteks. Selle alusel rahandusminister määras kindlaks aadressiandmete korrastamise tariifid tööde lõikes (kokku 13 tariifi).

Seega lisati ametnike tööülesannete täitmiseks veel 1,5 miljonit eurot. Ja alles hiljuti eraldas valitsus omandireformi reservfondist Maa-ametile 750 000 eurot tagastamatu maa riigi omandisse jätmise menetluse läbiviimiseks, infopäevade korraldamiseks ja maareformiga seotud dokumentatsiooni koondamise kulude katmiseks. Sellest kõige suurem osa, 651 000 eurot kasutatakse personalikuluks ja 91 200 eurot kahe täiendava teenistuja palkamiseks (vt Õhtuleht 17. aprill 2015).

Eesti Vabariik võiks muutuda õigusriigiks

Ilmselt on aastate jooksul olnud olulisi laekumisi omandireformi reservfondi ning sellest ka vahendeid kasutatud erinevatel eesmärkidel ja mitmeks otstarbeks. Sel moel on fabritseeritud riigile mitmeid ülesandeid, kuid kahjuks on siin unustatud tuhanded inimesed ja nende huvid, kellele tehti omandireformi käigus otseselt elulist ülekohut – neilt praktiliselt võeti seaduslik eluase, kuigi seadus nägi ette võimaluse ülekohut vältida – erastades selle üürnikele ja kompenseerides selle elamispinna (korteri, maja) endisele omanikule või tema õigusjärglastele.

Kuna riik valis teise tee, mille tulemusena võeti inimestelt eluase või muudeti nad sundüürnikeks või tõsteti kohtu korras elamispinnalt välja, siis pidi riik ju arvestama sellega, et tema tegevuses on inimõiguste konventsiooni teadlikku ja tahtlikku rikkumist.

Euroopa Liidu liikmesriigina on aga ka meie riigil kohustus austada inimõigusi, sealhulgas iga isiku koduõigust. Niisuguses olukorras tuleb riigil viivitamatult vastu võtta seadus omandireformi läbiviimisel tekitatud ülekohtu ja kahju hüvitamise kohta, määrata kahju hüvitamise kord ja leida selleks vahendeid omandireformi reservfondist, riigi võlakirjade müügist või riigieelarvest.

 Eestil tuleks lõpuks käituda õigusriigi moodi.

[esiletõste] Kahjuks on unustatud tuhanded inimesed ja nende huvid, kellele tehti omandireformi käigus otseselt elulist ülekohut – neilt praktiliselt võeti seaduslik eluase, kuigi seadus nägi ette võimaluse ülekohut vältida, erastades selle üürnikele ja kompenseerides selle elamispinna (korteri, maja) endisele omanikule või tema õigusjärglastele.

ENDEL PLOOM, õigusteadlane

[fotoallkiri]       OOTAB ÕIGLAST KOHTLEMIST: Kui Eesti tahab kunagi õigusriigiks saada, siis tuleks Endel Ploomi (pildil) sõnul omandireformi käigus riigi poolt tahtlikult paljaks röövituile ja uue ülekohtu all kannatanuile kompenseerida neile tekitatud kahju.

Jaga |