Vihakõne

Vihakõnede ja vihkajate taunijatele meeldib millegipärast ennast väga vihaselt väljendada. Kui Ossinovski kirjeldab rahvuslasi „ksenofoobse oksena“, siis võib see Eesti rahvuslastele ja eestlastele üldiselt näida hoopis estofoobse sallimatuse ja vihkamisena.

Küllap ongi inimlik ja arusaadav, et inimeste tunded ja suhtumised ulatuvad piiramatust armastusest karmi vihkamiseni. Kõik suuremad usud, inimkonna moraalsed juhendajad, manitsevad inimesi armastama, aga käsivad ka surmapattu langejaid hävitada.

Ka kõige sallivamatel inimestel on, tulenevalt nende loomupärasest elu ja geenide edasikandmise instinktist, põhjust oma surmavaenlasi vihata ja nende vastu, kui vajalik, ka relvaga võidelda.

Iseseisev Eesti Vabariik sündis ja elas sellepärast, et ta hälli tõttasid kaitsma eestlaste muistsete kangelaste väärilised järeltulijad. Mis tegi nad võitjaks? See oli unistus ja mälestus eesti rahva pärandist, kõigest sellest, millest sündis Eesti. Võitjaks tegi neid veendumus, et on jõudnud aeg, mis nõuab ohvrimeelsust ja sangarlikkust. Võitjaks tegi ka arusaam, et paljudel neist on antud aeg oma kodumaa eest surra, aga et võitu ja vabadust saab väike rahvas lunastada ainult erakordse tubliduse ja vaprusega. Nad võitlesid ja nad võitsid.

Niihästi eestlastel kui ka paljudel teistel rahvastel on põhjust vihata võõraid vallutajaid, eesti rahva hävitajaid, piinajaid, küüditajaid. Juutidel on täielik õigus vihata oma rahva hävitajaid. Nad on suutnud teha holokausti eitamise peaaegu kõikjal talumatuks, paljudes riikides isegi seadusevastaseks. Meil pole kahjuks niipalju võimu, et me saaksime teha eesti rahva kannatused, okupatsiooni ja küüditamise rahvusvaheliseks kuriteoks, aga meil on täielik õigus nende kuritegude sooritajaid vihata.

JÜRI TOOMEPUU

[lühendatult: UU(E)DISED. Vabade mõtete portaal]

Jaga |