Teise maailmasõja pikad varjud

Mul oli võimalus 1990. aastate algul osaleda ühel Eestimaa rüütelkonna vanade ja noorte liikmete väljasõidul Tartusse. Saksamaa tollase suursaadiku initsiatiivil olid Eestisse ringreisile tulnud tuntud baltisaksa perekondade liikmed koos oma lastega, et nendele Eestit tutvustada. Selle ringreisi käigus külastati mõisaid, mis kunagi olid kuulunud nende perekondadele, kuid käidi ka mujal Eesti ajaloo jaoks olulistes kohtades ja suheldi kohalike inimestega, et saada kinnitust meie ühisest ajaloolisest kodumaast.

Ühe sellise kohtumise ajal olime Eesti Üliõpilaste Seltsi majas, kus õllelaua ühes otsas istusid „vanad" ja teises otsas suhtlesid baltisaksa noored meie tudengitega. Rääkides noorte elust, ilmselt ei saanud mööda ka ajaloost. Õhtu kulges sõbralikkuse võtmes ja ilmselt oleks nii ka lõppenud, kui järsku poleks ühe rüütelkonda kuuluva tuntud ajalooprofessori võsuke ilmunud vanema seltskonna poolsesse lauaotsa ja küsinud oma isalt väga ärritunud häälel: „Papa, miks sa pole meile kunagi rääkinud, et meie pere polnudki Eestis ainult Kulturträger, vaid, nagu räägivad eesti üliõpilased, hoopis tuntud kui rannaröövlid, ning et ka Anija mehed polnud Eduard Vilde romaanis selle pere esivanematega just rahul olnud?.."

Väga hea lastetoaga professorihärra oli muidugi kimbatuses, kuidas oma võsukestele ajaloost järeleaitamistundi anda, ja teha seda nii, et uhke aadliperekonna au „päris mudasse ei vajuks".

Aus ülestunnistus

Täna, kui maailm hakkab meelde tuletama 70 aasta möödumist 20. sajandi ühe hirmsama sõja - Teise maailmasõja - algusest, hakkab ilmsiks  tulema andmeid, mis panevad imestama, et Lääne-Euroopas, kus olid ju olemas head võimalused sellest ajaloojärgust ausalt rääkida, pole seda ikka veel lõpuni tehtud. Kahjuks peame tunnistama, et osa väga valusaid lehekülgi sellest „mahavaikitud ajaloost" on seotud, vähemalt kaudselt, ka Eestiga.

Täna peaks meie viimaste aastakümnete kogemus veelkord kinnitama, et ajalugu tundmata on raske teha õigeid ja õiglasi otsuseid. Kuid paraku näitab elu, et alates 1991. aastast pole 1939. a. ümberasujate ja 1941.a. nendele järgnenud järelümberasujate saatuse uurimisega tõsiselt tegeldud. Eestis on tänini mindud seda teed, et on arvatud, nagu võiksid selle ajaloo selgitamisega hakkama saada otseselt asjast huvitatud isikud (kunagiste ümberasujate kauged sugulased ja nende advokaadid) ning Eestis asuvad kinnisvaraarendusega seotud inimesed (advokaadid, maaklerid, notarid jne). Kui Eestis sageli kurdetakse, et meil pole olnud Euroopa ajaloos suurt rolli mängida ja et ikka on tulnud meie poliitikutel rahulduda teatud väiksemate kõrvalosadega, siis paraku aastatel 1939-1944 juhtunu osas ei saa päris nii arvata.

Praegu loevad Euroopa ajaloolased Hitleri-Stalini pakti, mis sõlmiti 23. augustil 1939, ja sellele järgnenud „saksa rahvusest isikute ümberasustamist" aastatel 1939-1941 üheks suuremaks operatsiooniks, mille sisuks oli võitlus natsirežiimi rassipuhtuse eest.

Baltisakslased kui relv

Ka väljarändajaid Eestist ja Lätist ei viidud natsirežiimi poolt tõotatud Vaterlandi, vaid nad olid režiimile vajalikud selleks, et ellu viia juutide ja poolakate massilist hävitamist Poola riigi aladel. Uute asukate jaoks hakkas režiim looma uut „vaba eluruumi".

Poola arhiivides on võimalik näha õõvastavaid dokumente, kuidas Poznani (saksa keeles Posen) ja Lodzi (Litzmannstadt) vanalinna suured korterid pidid tehtama Eestist ja mujalt tulnud sakslaste jaoks tühjaks. Poolakad kihutati välja mitte ainult korteritest, vaid ka taludest ja mõisatest, et need saaksid antud uutele omanikele - kompensatsiooniks nende kodumaale jäänud vara eest. Kui on soovi ja pealehakkamist, siis saab täna poolakate ja juutide küüditamise nimekirjade põhjal (paljudel lõppes see tee paraku koondus- ja surmalaagrites) kindlaks teha, millise poola perekonna korteri, mööbli jne said endale ümberasujad Eestist. Midagi tuttavlikku on natside salajastes ringkirjades, mis õpetavad, kuidas poola ja juudi perekondi ilma suurema vastupanuta küüditamisrongidesse panna. Natside juhendid soovitasid need pered ära viia öösel ja veidi hajutatult, et mitte korraldada politseioperatsioone tervete linnaosade kaupa ja vältida ohvrite vastupanu....

Üleolevuse kontroll

Eestis on püütud viimastel aastatel väita, et 1941. a. järelümberasujate staatus on teistsugune kui 1939. a. ümberasujatel. Kuid kas me ikka tahame teada, milles seisnes natsirežiimiga „lepingulises" väljarändesuhtes olemine? Ka siin aitavad meid kõvasti Poola arhiivide materjalid, sest Ida-Euroopast sisserände korraldamise struktuur jäi kuni sõja lõpuni ikka Poola alale. Seega Eestist lahkunute kohta olemas olevad paljud olulised dokumendid, samuti ka nende taotlused natsirežiimiorganitele, läksid lahendamiseks ikka Posenisse, Litzmannstadti või Katowicesse. 1941. a. järelümberasujaid kontrollisid (terroriseerisid) natsivõimud enam kui 1939. a. tulnuid, kuid kasutasid ümberasunuid ära oma ülesannete elluviimiseks ikka endiselt. Filtratsioonilaagris alanud „rassilise ja poliitilise kõlblikkuse hinde" panemine tähendas pidevat kontrolli, et ümberasujad käituksid  natsirežiimi poolt madalamaks kuulutatute suhtes üleolevalt, neile „kohta kätte näitades".

Täna on olemas nimekirjad baltlastest, kes juba 1942. a. olid natsirežiimi poolt võrdsustatud 1939. a. väljarändajatega (kõige kõrgem staatus), aga alles on nimekirjad ka nendest nn esimesse ja teise klassi kuulunud väljarändajatest, kes said sama staatuse veidi hilisema võrdsustamise käigus. 1939. ja 1941. a. väljarändajate puhul jagasid võimud tulijaid  kindlatesse kategooriasse selle järgi, kel oli õigus kompensatsioonile kodumaale maha jäänud varade eest või kes pidid selle staatuse eest veel üles näitama oma truudust natsivõimu suhtes...

Seega - lepingute alusel (1939, 1941) väljarändajaid ei saa me üldjuhul võrdsustada nendega, kes omal käel otsisid pääsu vabasse maailma. Kui lepingute alusel lahkunutele olid natsirežiimi poolt antud teatud õigused (paraku tõlgendati lepingutest tulenevalt, et neil olid režiimi ees ka kohustused) uues elukohas elamise alustamiseks, siis lihtsalt põgenikel mingeid eelduslikke õigusi ega kohustusi polnud. Ja see on juriidiliselt suur erinevus ka täna.

Peitusemäng arhiividega

Kuid Eesti võimudel käib Saksa arhiividega omapärane peitusemäng, sest 1990-ndate alguses kehtestatud andmekaitseseadus võimaldab arhiividel andmeid varjata või vähemalt teha andmete kättesaadavust võimalikult keerukaks. Tahaks loota, et ajad muutuvad ja selles küsimuses kujuneb koostöö.

Me peame Saksa poolele selgeks tegema, et meil on olemas andmed natsirežiimi nende kuritegude kohta, mis pandi toime aastatel 1939-1941 -   1944/1945, kasutades ettekäändeks Eestist väljarännanute olemasolu.

USA ja Iisraeli juudiarhiivid on kogunud üle maailma väga suured andmebaasid, kus on kättesaadav kõik, mis puudutab inimsusvastaseid kuritegusid. Kuna baltisakslaste ümberasustamise varjus (ka aastal 1941) pandi toime sellealaseid kuritegusid, siis on need andmed lõppude lõpuks ikkagi arhiividest kätte saadavad.

Kodust välja tõstetud pered

Vastuse saab ka varade kompenseerimise küsimuses, sest kui aastatel 1939 ja 1941 ümberasunu sai endale esiteks juba elamise (mis kindlasti on kompensatsioon kodumaale jäänud varade eest) ja sai vabalt võtta kõikvõimalikke eluks vajalikke asju väljarändajatele mõeldud ladudest, kuhu oli kokku toodud „natsirežiimi vaenlastelt rekvireeritud vara", siis juudiarhiivid annavad meile teada näiteks sedagi, kelle korterisse natsid Eestist ümberasunud paigutasid.

Ka saame tänapäeva elektroonilistest andmebaasidest kiiresti teada niisuguse, režiimile mittesobiva oma kodust välja tõstetud perekonna saatuse, kuni selleni välja, et on teada isegi nende inimeste surmadaatumid, kellele saabus koonduslaagris elulõpp enne 1945. aastat.

Väga palju andmeid saab täna kätte Poola arhiividest, sest poolakad tahavad teada, mis juhtus nende sugulastega pärast 23.08.1939, kui Venemaa ja Saksamaa sõlmisid kokkuleppe omavahel jagada nende riikide vahele jäävad alad ja võtta enesele õigus otsustada sealsete elanike saatuse üle.

Ikka see mõisapoiste parv...

Kui 1960. aastate lõpus tulid Lääne-Euroopas tänavatele noored, kelle hulgas olid muuseas aktiivsed ka noorema põlvkonna sakslased, siis nende protestides vanema põlvkonna vastu sisaldus nõue, et nende vanemad ausalt räägiksid Teise maailmasõja ajal juhtunust. Me Eestis omamoodi oleme Oskar Lutsu „Kevade" kangelastega sarnase probleemi ees, sest meilgi on ikka veel lahendamata „saksapoiste parve" küsimus... „Kevades" Tõnisson pühkis pahaselt nina ja õppis suure raskusega pähe kirikulaule, kuid jäi endale kindlaks: „Miks nad tulevad siis meie õuele kaklema..." On selge, et nii mõneski 1939. ja 1941. a. väljarändajate peres peavad nooremad võsukesed esitama oma esivanematele raskeid küsimusi: miks neile pole räägitud nende pere väljarändamisega seotud väga rängast ajaloost, millesse nende esivanemad oma elu päästmise pärast kord tõmmati...

 Inimese püüdu kriitilises situatsioonis oma elu päästa saab mõista ja vaevalt et kedagi selle eest kuskil kohe süüdlaseks tehakse, kuid on vaja tahet ja oskust andeks paluda nende süütute inimeste hingede eest, kes ei saanud oma elude päästmiseks mitte midagi teha ja kes pidid surema, sest kaks totalitaarrežiimi mängisid oma „rassipuhastusmänge". Meie ja ka nende ülesanne, kelle esivanemad kunagi (1939-1941) kaasati selletaolisse musta mängu, peaks olema omada väga kriitilist hoiakut selle suhtes, mitte aga otsida haledaid õigustusi. Ajaloost ei saa paraku lugeda üksnes  meeldivaid lehekülgi ja nõuda endale vaid varalisi kompensatsioone -   ajaloo ees tuleb ka vastutada.

Saksamaa vastutab

Kuna Saksamaa jäi Teises maailmasõjas kaotajaks, pidi ta kandma vastutust kõigi nende suhtes, keda ta sõja ajal oma kodanikeks tegi. Saksamaa pidi vastust andma ka nende kuritegude eest, mis pandi vallutatud aladel toime oma kodanikkonna laiendamise käigus, aga samuti oma riigi kodanike suhtes, sest režiimile sobimatute arvel loodi ju teistele soodustusi. 1945. a. kukkus kokku riik, kelle režiimi tegevusjäljed on olnud väga pikaajalise toimega. Saksa kodanike hulka, kelle saatuse eest kannab vastutust Saksamaa Liitvabariik, kuulusid ka aastatel 1939-1941 Eestist välja rännanud isikud.

Poliitiliselt lihtsaim oli lahendus, et kõik need inimesed said juba sõjapõgenike ehk, õigemini, pagendatute staatuse, ning keda kohe pärast sõda ja eriti pärast 1952. aastat hakati Saksamaa Liitvabariigis väga erinevate materiaalsete kompensatsioonidega uuele elujärjele aitama. See tuntud Lastenausgleich (koormuse ühtlustamine ehk vastutuse jagamine - saksa k.) on üks lahutamatu osa Saksamaa sotsiaalriigi süsteemist.

Tundes Saksa riikliku süsteemi toimimist, võib öelda, et see süsteem jõudis tõesti iga kodanikuni ja sõjajärgsel Saksamaal sellesse toetuste süsteemi kuulumist pole vaja indiviidi tasandil isegi tõestada. Miks  Saksa võimud selle fakti kinnitamist Eesti võimudele nii keerukaks teevad, jääb mulle arusaamatuks.

PEETER JÄRVELAID, õigusajaloo professor

Artikkel ilmus ajalehes Pealinn 10. augustil 2009. Kesknädalas  avaldatakse see autori poolt täiendatud kujul.

[esiletõste]   Aastate 1939-1941 'ümberasuja' ja 'järelümberasuja', samuti 'põgenik' ja 'pagendatu' on omaette terminid, millel väga kindel juriidiline sisu.  Seetõttu ei saa neid mõisteid soovi korral lihtsalt sünonüümidena kasutada.

[esiletõste]

Aleksandr Solženitsõn: 

Iga inimene peab moraalselt andma vastust kogu oma mineviku eest - ka häbiväärse mineviku eest. Mismoodi ta peab vastust andma? Katsega mõista: kuidas võis juhtuda, et millelgi sellisel lasti toimuda? Mis kõiges selles oli meie viga? Kas see võib jälle juhtuda? Just selles vaimus sunnib see vastama - nii revolutsiooniliste kõrilõikajate kui ka nende käsutäitjate eest. Vastust andma ei pea mitte teiste rahvaste ees, vaid iseendale, oma südametunnistusele ja Jumalale.

Jaga |