Tulvistest Tarandini

Nii nagu Edgar Savisaar

läheb poliitikaajalukku oma Riigikogu valimistulemusega, nii läheb seda ka Indrek Tarand oma 2009. aasta Europarlamendi valimistulemusega. Tulviste tõsine akadeemilisus oleks võib-olla tõesti meie tänasele avalikkusele liiast. Nii et meie ees seisab Tarand, kes peab lisaks kõigele taluma veel ka Juku-Kalle Raidi õllepurkide kolinat ja silmale nähtamatuid EÜS-i rapiiritorkeid. Seda pole üldse vähe ühele lihtsurelikule, kui vaatame veel ka Reformierakonnast välja paistvat kibestumust ja raevu. 

Ma kindlasti ei tulnud kõnetooli,

et lihtsalt öelda: ka kõige suurem ketser võib olla kiriku liitlane, kui ta teenib püha eesmärki. Me ei peaks keskenduma lause esimesele poolele, vaid sellele, mis on meie tänane ühine püha eesmärk. Ja püha eesmärk on täna demokraatia kui valitsemisvormi päästmine Eestis. Küsimus pole täna pelgalt Indrek Tarandi persoonis. On kindlasti aegu, kus ta on suurendanud poliitilist sallimatust, ning teisi aegu, näiteks Europarlamendi valimised, kus ta on suurendanud sallivust ja usku oma riiki ja rahva tahtesse. Oleme koos selles poliitilises hetkes, kus me saame tuua otsustamise rahvale lähemale. Liiga palju on käegalöömist, sest see pole justkui võimalik. Juba viimased päevad näitavad, et debatt pakub ühiskonnale vajalikku lisandväärtust. Stambid on purunemas!

Reformierakonna parteiliidrid

arvavad, et nende parteiliikmed on tühised etturid ja rahvas on rumal, kes keerab oma pea sinna, kuhu nemad käsivad. Neile omase autoritaarsusega väidavad nad meile alati, et Eestis mingeid muid võimalusi pole - peale reformierakondliku diktatuuri. Seda nimetavad nad peenelt rahva demokraatiaks. Põhilisi demokraatialiike ongi ühiskonnateadlaste arvates kolm - liberaalne, sotsiaalne ja rahva demokraatia. Seda viimast on veel Hiinas, Vietnamis, Kuubal. Keegi meist ei taha, et üks EL-i liige sarnaneks just nendega. Me näeme, milline on meie tänane rahva demokraatia - kõigepealt sõimab Reformierakond näo täis uuel presidendikandidaadil ja siis tema esitajatel. Järgmine sõimamisobjekt on reformierakondlastel Tarandi valija.

Miks siis Keskerakond võtab endale missiooni olla suuremeelne? Meie kohustus on talluda Eesti demokraatia konnasilmadel, kuni need kaovad. Ärgem tüdinegem nendel tallumast!

Rahvusringhääling

on peaministripartei käes, Riigikohtu juhtimine peaministripartei käes. Me näeme, et võimude lahusus on Eestis täna tühi mõiste. See ei tööta! Valitsusele ebamugavad institutsioonid on ära  nuditud. Kahjuks soovitakse seda teha ka presidendi institutsiooniga. Meie jaoks on demokraatia tähtsam kui isikliku võimupüramiidi ehitamine, sest kui Indrek Tarand peaks saama presidendiks, siis oleme teadlikud, et oma meeskonna moodustaks ta mittekeskerakondlastest. Meil ei tekiks presidendi institutsiooni juures oma Balti eriõigust. Küll on aga Ansipil täna Kadrioru lossis oma Balti eriõigus. S.t et Tema tegemisi ei tohi keegi segada.

Me eeldame, et Indrek Tarand

on Euroopas kasvanud kõrgemale show-mehe imagost, ja kuigi juhtivad reformierakondlased on nimetanud teda kommunistiks ja eikeegiks ja inimeseks, kellega keegi ei arvesta, siis Läänemaa keskerakondlased usuvad, et Indrek Tarand käitub tema 101 000 valija kohaselt ning pingutab kandidaadina maksimaalselt lõpuni. Siiralt ja väärikalt. Meie usk põhineb nendel eeldustel. Indrek Tarandil on võimalus seda kinnitada või ümber lükata.

Mina annan oma toetushääle talle, olles teadlik nendest eeldustest ja ka võimalikest riskidest. On kaks teed: kas Indrek Tarand on avatud ühiskonna patrioot või ta murdub reformierakondliku klikidemokraatia surve all.

Anname Eestile võimaluse.

JAANUS KARILAID, Keskerakonna Läänemaa piirkonna esimees

Kõne Indrek Tarandi toetuseks Keskerakonna volikogul 18. juunil, täispikk variant.

Jaga |