Helios - hoiatav erastamisnäide

Valitsuse otsus tagastada Mustpeade vennaskonnale Tallinna Filharmoonia kasutuses olev kolmest hoonest koosnev sõjaeelne Mustpeade majavaldus muudab murelikuks. Ühe põhjusena tasub meenutada kunagist kino Heliose erastamislugu.

Omandireformi käigus tagastati sõjaeelsete omanike järglastele Elya Zundelevitshile ja Jefim Zaidelsonile endine kinnistu 357 Viru tn 4. Korraldusega nr 630-k 19.04.1994 said nad endale hooned ja korraldusega 2461-k 26.10.1994 ka maa. Hoonete tagastamiskorralduses oli viide ORAS § 12 lg 6 tulenevast kohustusest kasutada elanike teenindamisega seotud ruume senisel sihtotstarbel viie aasta jooksul. Korraldustele kirjutas alla tollane linnapea Jaak Tamm.

Juba tollal ei osatud paraku ette näha ohtusid, mis avalike kultuuriobjektide erastamisega kaasneda võivad.

Helios oli oma tegevuse kinona lõpetanud 1990. a. Ent ruumid olid osa meie linna väärtarhitektuurist.

Kaupluse ja kinoga üürimaja Viru 4 valmis 1914. a nimekate arhitektide Karl Burmani ja Artur Perna projekti järgi. Kino moderniseeriti Edgar Johan Kuusiku kavandite järgi 1931. a ning 1939. a esinduskinoks. Kinosaali külgseinad olid kaunistatud orderiarkaadiga. Kinosaali kohal asunud ruumis korraldati 1917. a kunstinäitus. Nõukogude ajal oli kino nimi Oktoober.

Õigusjärgsed omanikud müüsid kinnistu edasi perekond Toolile. Korterid ja äriruumid hoonekompleksis remonditi ja on kasutusel, kuid kino Heliost on tabanud tragöödia. Endine sisustus ja siseviimistlus on lammutatud või lõhutud, tühjalt seisvad ruumid saanud ohtralt külma- ja niiskuskahjustusi. Uut rakendust pole leitud. Tõsi, paaril korral on kinoruumis korraldatud teatrietendust „Lõputu kohvijoomine" ning tehtud ööklubilisi tantsupidusid. Novembris 2010 toimus Kesklinna Valitsuses ööklubi eskiisprojekti arutelu. Sellele laekusid ümbruskonna elanike arvukad protestid. Põhjuseks seniste tantsupidude lärmimuusika, mis naabreid magada ei lasknud. Kesklinna Valitsus ei kinnitanud ööklubi projekti. BREM Kinnisvara haldur Kristjan Kimmer, kelle haldusalas on Viru 4 kinnistu, kinnitas, et neil uusi ideid pole ning kino ruumid seisavad endiselt tühjana. Raiskuläinud kultuuriobjekti, meie ühise kultuuripärandi, lagunemine jätkub ning süveneb. See on meie ühise kultuuripärandi raiskamine.

Tekib tahtmine taas küsida: miks on valitsusel soov kinkida tagastamise varjunime all Mustpeade majavaldus ühele väikesele seltskonnale? Kas nad on suutelised arhitektuuripärliks olevat majavaldust hooldama ja haldama? Nii, et see säilitab senise avaliku kultuuriasutuse funktsioonid ning jääb linlastele ja külalistele vabalt ligipääsetavaks?

Praegused Mustpeade vennaskonna või pigem selle uuendamise algatusrühma liikmed võivad ju lubada, ent juriidiliselt pole tagasisaaja antavad lubadused siduvad kauemaks kui viieks aastaks (ORAS § 12, lõige 6). Tähtaja lõppemisel võib tagasisaaja öelda: nüüd teen omas majas, mida soovin. Ja see võib olla midagi märksa „tulusamat" kui kontserdimaja.

Valitsus võiks endalt küsida sedagi, kas on mõttekas anda riigi enda haldusalas olev Niguliste muuseum-kontserdisaal EELK-le. Viie aasta pärast võiksid mõned kirikuisad öelda: meil on tulusamaidki plaane kui keskaja kunsti muuseum. Miks nad siis küsivad kirikut endale, kui uue luterliku koguduse loomiseks pole vanalinnas vajadust? Mustamäel on iseasi, kuid Nigulistet sinna nihutada ei saa.

Ehk on valitsuse kolme tagastamiskava taga soov näidata, et valitsus ei tohi mitte milleski linnaga nõustuda?

Jaga |