Elektritootjate rahaahnusel pole piire

A. SIRK,      14. juuli 2004


Suuri asju alustatakse projektist, veel suuremaid programmist. Eesti Energia (EE) esitas aasta alguses ajalehtedes asja, mis pidi olema programm. Pikaks ajaks. Muidugi ei saa seda mõnerealist kirjutist programmiks nimetada juba mahu tõttu. Ja numbridki on seal tont teab kust võetud.
Programmi peaksid olema koostanud autoriteedid, kes on avalikult teada ja tunnustatud ning selles nimekirjas ei tohiks olla Bo Kragh´d ja masaisid. Ja programm elektrimajanduse alalt peab käima kindlasti läbi Riigikogu. Sellest on põhjalikult kirjutanud Juhan Telgmaa (SL ÕL 27.03.2004) ja teda ma kordama ei hakka. Kui asi tõesti peaks Riigikogu ette ilmuma, tahaks loota, et saadikud suudavad olla riigimehed. Sest see programm peaks mõnegi erakonna üle elama.
Mäletame, kuidas 2001. a teatati kavandatavast hinnatõusust. Põhjendus oli natuke rohkem kui jõhker: tõstame hinda, sest keegi ei keela meil seda teha. Keelas küll, Keskerakond pääses valitsusse ja Liina Tõnisson võttis hinnatõusul pool väge ära. Rohkem ta ei saavutanud, sest valitsusse jäi Reformierakond alles. Eks igaüks mõelgu siit edasi. Et EE on saanud valitsuse käest eriõigusi, paistab kas või palkadest, peadirektor teenib 4–5 ministripalka. Vaevalt, et kogemata. Eelmisest hinnatõusust sai EE vaid poole tahetust, kuid elas jõukalt edasi. Ilmselt prooviti, kas saab. Pärsia turg missugune.
Koos elektrihinna tõstmisega proovitakse ajada oluliseks nn püsitasusid, mis on otseselt turumajanduse põhimõtete eiramine – monopol mitte ainult müüb oma toodangut, vaid kasutades oma monopoolsust ja veel selgitamata positsioone, tegeleb lihtviisilise väljapressimisega. Publikul jääb üle vaid oodata, millal toidupoeketid kehtestavad poodi sisenemise maksu ja eritasu siseneja kehakaalu järgi.
Praegu käitub riik (valitsus) täiesti matslikult. Terroriseeritakse vaesemat rahvast elektrihinna tõusuga olukorras, mil Euroopa Liitu astumisega kaasnevad hinnatõusud on alles tulemas.
Arutame siis, millised jõud võiksid väljakuulutatud hinnatõusu takistada. Energiaturu Inspektsioon on eelmistel kordadel mänginud vaid EE klakööri. Tarbijakaitse olemasolu ei peeta muidugi miskiks. Arvan, et kui EEle antud võim on tõesti nii ülisuur, peab riik vaesemale rahvale, kellele hinnatõus taskukohane ei ole (sh ka multimiljonärid, kes uue elektrihinna puhul on sunnitud oma basseine välja lülitama), vastu tulles kaotama või vähendama elektrihinnalt käibemaksu. Seda kas või mõneks aastaks, kuni ELiga seotud lootused täituma hakkavad.
SL ÕL lugu ei avaldanud

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)