Herkelil on haaret

Miks? Peale Isamaaliiduga ühinemist on Res Publica liberaalid muutnud Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL) Reformipartei ripatsiks. Rahvusliku joone hägustumine on tekitanud erakonnas olukorra, kus prevaleerib kosmopoliitlik nihilism kõigi sellest tulenevate hädade ja kroonilise poliitilise kanapimedusega. Teeb tõsist muret, et IRL on taganenud mõõduka rahvusluse ideedest ning selle poliitilise niši täidavad rahvusradikaalid. Pole tarvis pikalt seletada, millised ohud siin peituvad. Samal ajal, kui Eestis elavad rahvusvähemused otsivad oma kultuuritelge ja juuri, on põlisrahvas kaotanud selged orientiirid, sest seni rahvusluse kandjaks peetud erakonna juhtfiguurid tegelevad tülitsemisega ja oma taskute täitmisega. Tollest täbarast olukorrast ei päästaks erakonda ei Reinsalu-suguse külma asjataja võimule upitamine ega Aaviksoo diktaatorinatuur, veelgi vähem märterliku Lukase nutulaulu võimendumine. Erakonna suudaks puhastada ning ühiste aadete teenistusse koondada vaid Herkeli-taoline analüütiliselt mõtlev ja vajadusel ka tegutsev põhimõttekindel mees. Ta suudaks taas tuua päevakorda terve ja edasiviiva rahvusliku mõtte, ning asjade selline seis oleks tervitatav ka Keskerakonna poolt, kes on alati pidanud oluliseks rahvusliku identiteedi kaitsmist globaliseeruvas maailmas.

Vaid Herkel suudab ühendada erinevatest kaevikutest üksteise pihta tulistavad „pintsakud" ja „kampsunid", muidugi küll teatud kaotuste hinnaga, sest iga kodusõda toob paratamatult kaasa ohvreid. Erakonna siserahu võti on Herkeli käes, kuna üheltpoolt respekteerivad teda „kampsunid", kelle hulka ta ise pole end otseselt positsioneerinud; teisalt on sunnitud teda tunnustama ka „pintsakud", sest, olgem ausad, - ei saa ju situatsioonis, kus erakond tuleb taasühendada, võtta tõsiste esimehekandidaatidena „libekeel-tühimeel" Reinsalut või „enne ütlen, siis mõtlen" Aaviksood.

Herkelil on lisaks arukatele hea sulega kirjutatud raamatutele ning erinevates väljaannetes publitseeritud väljapaistvatele artiklitele ette näidata ka aastatepikkune omakasupüüdmatu praktiline tegevus Isamaaliidu juhtorganites. Pole vähetähtis seegi, et erakonna siseringis hoiatas Herkel juba ammu enne elamislubade-skandaali puhkemist Raudse ja Kabritsa lõhkuva tegevuse eest Tallinna piirkonnas, kus lõpuks suutsid oma näo säilitada vaid Haabersti ja Põhja-Tallinna osakond.

Oma ajaveebis mullu detsembris avaldatud mõtteavalduses „Millist erakonda me vajame?" kirjeldab Herkel veenvalt IRL-i täbarat olukorda, milleni on viinud seniste juhtide arrogantsus ja eemaldumine rahvast, ning näitab ka võimalusi nigelast seisust väljumiseks.

„Olen õnnelik, sest saan teha asju, mida pean tähtsaks ja vajalikuks," kinnitab Herkel Isamaaliidu kodulehel ning meil pole põhjust 1999. aastast Riigikokku kuuluvat vastutustundlikku poliitikut mitte uskuda. Ka Isamaaliidu taassünd, mille nimel Andres Herkel on valmis kandideerima erakonna juhiks, on asi, millega tegelemine teeb õnnelikuks.

Kui isamaaliitlastel on säilinud tahe Eesti poliitmaastikul püsima jääda, toetavad nad Herkelit tema püüdlustes. Küllap siis mõne aasta pärast näeme, kuidas praegu Reformierakonna ripatsina oma rolli minetanud ning korruptiivsuse ja onupojapoliitika sohu vajunud erakonnast sünnib taas arvestatav poliitiline jõud, kes pakub partnerlust tõeliselt Eesti edu eest seisvatele erakondadele, eeskätt Keskerakonnale, sest riigi tulevikku kujundavas koostöös Keskerakonna ja Isamaaliidu vahel on viimasele kindlasti enam perspektiivi, kui praeguse koalitsiooni toapoisiks jäämisel. Muidugi on taolise koostöö eelduseks vastutustundliku juhi, mitte isiklikest ambitsioonidest pimestatud Reformipartei-marioneti tõusmine IRL-i etteotsa, ning Herkel oleks selles mõttes parim valik.

IVAR PÕLLU, harrastusvaatleja

Jaga |