Kasumijaht kui marutaud

Selliseks „vägisi tehtud teoks“ on kujunenud soov pensioni pensionärile mitte enam kätte toimetada, olgu ta või lõppvana või liikumisraskustega ja elagu keskustest ja pangaautomaatidest kaugel. Teiste sõnadega, jalaga tagumikku – elage, kuidas tahate!

Külakoolid, külapoed, sidejaoskonnad, poodide juures olnud pangaautomaadid – kõik on  „suure demokraatia“ tagaajamise sildi all likvideeritud. Võiks peaaegu öelda, et eestlase kui elupõlise maainimese  elulaad ja lähtekodu omamine linnainimeseks saamisel on olematuks muudetud. Varsti ei teagi laps, kes on ainult linnaelu näinud, kus asub pääsupesa ja mis häält teeb kuldnokk kevade saabudes.

Kas selline ongi siis meie OMARIIKLUSE eesmärk? Kas OMA  RIIK  ei peaks tähendama seda, et tema kodanik, OMA inimene peaks normaalselt elada saama?

Võtame näiteks sidejaoskondade likvideerimine põhjusel, et  Eesti Post ei saa niipalju kasumit kui tahaks. Tsaariajal olid siin postijaamad posthobustega  ning postipoistega, kellele riik palka maksis. Kas kogu postiteenistus siis ikka andis suuri kasumeid? Vaevalt. Tähtis oli, et post sai edasi toimetatud, ja riik pidi selle eest hea seisma.

Kuskohas on mahapandud, et iga teenus, mis riik oma rahva jaoks korraldab, peab kangesti suuri kasumeid andma? Kas põhieesmärk  pole siiski see, et elanike vajadused saaksid rahuldatud?

Kasumijaht on muutunud marutõve-taoliseks. Ja ikkagi pole jõutud mujale, kui upakile kraavi, kus meie riik ja tema kasumiahned eestvedajad praegu on. Jõudu kraavist välja ukerdamiseks!

Terve hulga pensionäride nimel

MAIMU KIILAS

Jaga |