Uus tõus tuleb niikuinii

Ajakirjandusest jääb mulje, et asi on väga halb. Lugedes  pealkirju majanduslangusest ja kriisist tahaks liituda nendega, kelle sõnul majanduskasvu aeglustumine ei ole veel majanduse langus ega kriis, vaid aeg kainenemiseks.

 Millest nutt ja hala?

Kõik nutavad ja halavad, kuid mille üle õigupoolest? Saan isegi aru, et kuskil tõepoolest on probleem, kuid tahaksin teada täpsemalt – kus?

Mida planeeriti? Sellele küsimusele on vaja vastust, ja siis tuleb mõelda, kuidas edasi elada. Mis neelas järsku nii palju raha, et nüüd ei suudeta enam hakkama saada?

Kuid kas on üldse vaja mingit retsepti välja mõelda? Mõtlema peab valitsemiskulude üle, muu osa teeb meie eest ära turg.

 Eelarveprobleemid

Kui räägime eelarvest, siis kuuleme jutte koolitoidust, vallandamist vajavatest politseinikest, nälgivatest kunstiinimestest ja teab millest kõik veel.

Mida valitsus teha saab? Hoida valitsemiskulud madalad! Tagada ettevõtlusele soodus keskkond. Lõpetada lollused, nagu 20 miljoni krooni kulutamine eesti toidu reklaamimiseks, rahvuskala leiutamiseks jms.

Teha ära haldusreform!

Meil on 1,3 miljonit inimest, kellest 600 tuhat on töötegijad. Nendest 100 tuhat saab palka teiste maksumaksjate maksudest. 400 tuhat on pensionäre (kelle pensioni teenivad välja töötegijad). Umbes 300 tuhat on lapsi, keda peavad ülal pidama need 600 tuhat töötegijat.

Meil on umbes 250 omavalitsusüksust. Keskmiselt 30 inimest tuleb ühe ruutkilomeetri kohta. Ja kõige selle juures tahame uhkeid autobahne. esmaklassilisi kiirraudteid, „euroopalikku“ pensioni, suurt palka, megaodavaid hindu, pidevat majanduskasvu, odavat laenu. Aga vaja on ka riiki kaitsta!

Praegu on surve sellele, et kasutusele võetaks reserv, sest on paha olla. Et mõelda välja „midagi“, mis asendaks languse tõusuga. Mis saab aga siis, kui tuleb epideemia või loodusõnnetus? Kui Venemaa ei anna enam gaasi? Kust me siis raha võtame?

 Valge mehe raskused

Meie (see „meie“ puudutab kõiki n-ö valgeid inimesi) oleme lihtsalt hea eluga ära harjunud.

See, mis planeedil praegu toimub, on midagi niisugust: valge mees viis tootmise Aasiasse. Ise jäi tegelema kinnisvara ja finantsinvesteeringutega. Asiaadid tootsid ja valge mees tarbis, kuid tarbis krediitkaardiga. Siis sai kaart tühjaks, ja pank andis juurde.

Pank sai raha Aasiast, sest seal toodeti ja neilt osteti ning neil oli raha ülejääk. Kunstlikult muudeti oma valuuta kursse dollari suhtes. Asuti ostma valge mehe võlakirju. Suunati vaba raha valge mehe kinnisvaraärisse. Ühel hetkel aga oli valge mehe krediitkaart jälle tühi, ja palk ei kannatanud rohkem laenu võtta. Ühtäkki selgus, et ka Aasiast ei tulnud valge mehe panka raha juurde, mida ta saaks edasi laenata. Kuna raha peale ei tulnud, soikus kinnisvaraturg. Kuna kõik tegelesid kinnisvaraga, jäid nad järsku töötuks, sest nende töö oli üksteisele maju ehitada. Kui nad jäid töötuks, ei saanud nad enam maksta, ja vara läks panti. Kuna pante oli palju, seiskus pidurdunud turg. Lõpuks hakkas peale tulema pankrotivara, mis suurendas laoseisu veelgi. Hind langes, objektid jäid seisma, pankrotid tõid objekte üha juurde. Ostjate valik laienes ja eelnev hinnatõusuootus asendus neil, kel võimu spekuleerida, püsiva languseootusega.

Kuna valge mehe aktivad läksid ämbrisse, kannatasid ühtlasi ka „kollased“, kelle raha siin tegelikult mängus oli. Kuna nad oma raha tagasi ei saanud, siis nad edasi ei investeerinud, kuid nendegi majapidamine oli hädas. Vabrikud kuulusid nüüd neile, kuid toodangut ostis ju valge mees, kes oli pankrotis. See tähendab, et „kollaste“ vabrik jäi seisma, sest ostjat enam polnud, aga „kollased“ ise ei jaksa osta seda, mida nad valgele tootsid. Ämber jõudis ringiga Aasiasse. Aasia mees aga oli lisaks kinnisvarasse investeerimisele ostnud ka valge mehe valitsuse võlakirju.

Võlakiri on likviidne kaup, sest selle taga on valitsus. Valitsuse võlakiri tähendab seda, et võlgu on valitsus. Valitsus aga võlakirja lunastada ei suuda, sest on harjutud suurte kulutustega, ja selleks, et neid katta, antakse välja uusi võlakirju. Lõpuks antakse neid välja nii palju, et võlakiri ise devalveerub. Pidurit ei saa peale panna, sest kogu aeg on valimisi. Valge mehe riigis on elanikkond vana ja tahab saada pensioni, sest muidu ta ei lähe valima. Valitsusel on vaja valijat, aga selleks peab talle head pensioni maksma. Pensionimaksmiseks on vaja raha, ja seda ei saa muidu, kui antakse välja uusi võlakirju...

Seda ahelat võib jätkata lõputult. See ongi ülemaailme taust, mille foonil elame. Meie olukord on selles osas erinev, et Eesti pole eelarve puudujääki veel õnneks laskunud.

 Vaja läheb eelarvekärpeid

Et diskussiooniga normaalselt edasi minna, tuleb seinale panna tabel, milles kirjas möödunud perioodi tulud ja ka selle perioodi kulud. Kuna täna on viimased suuremad kui eile, tuleb analüüsida: miks on see nii ja millises valdkonnas konkreetselt?

Tuleb analüüsida, kui mitut omavalitsust jaksame ülal pidada, ja kui seda ka jaksame, siis – kas tegelikult neid ka vaja on? Kui palju teid jaksame hooldada ja juurdegi ehitada? Kui palju koole, haiglaid, pritsimaju ja valitsusasutusi  jaksame ülal pidada? Millist pensioni jaksame maksta?

Minu isa andis mulle väga harva kommi, sest tal polnud selleks raha. Kuid ma ei pidanud teda halvaks isaks. Ta ütles, et raha ei ole. Et ükskord, kui raha on, siis saan ka kommi. Aga nägin isal kapis metallrublasid ja palusin, et ta võiks ju nende eest kommi osta. Isa selgitas: see rubla on selle nädala leivaraha ja teine rubla teise nädala leivaraha. Ja nii ma seda asja võtsingi...

Vana talupojamõistus on see, mida meil praegu vaja läheb.

ALDO VINKEL, Eesti Kristlikud Demokraadid, aseesimees

Jaga |