Raamat "Peaminister"

15. juuni 2005


3.

12. juunil 1991 kohtusin Helsingis Soome uue peaministri Esko Ahoga. Minu üllatuseks ilmus sama päeva ajalehes Uusi Suomi artikkel, kus Toome kuulutas, et Eesti valitsus ajab rahvavaenulikku poliitikat, aga õnneks olevat tema kukutamine lähemate päevade küsimus. Mille järel Eesti saab Toompeale palju rahvasõbralikuma võimu.
See oli Vaba-Eesti esimesi katseid kasutada valitsuse vastu ka välismeedia kanalit, nagu seni olid teinud fundamentalistid, eriti ERSP.
Muidugi ei mõjunud Toome kirjutis hästi minu läbirääkimistele Esko Ahoga, kellele pidin selgitama Eestis kujunenud olukorda. Ka hilisemal pressikonverentsil huvitusid Soome ajakirjanikud Toome kirjutise tagamaadest. Neile oli selge, et Eestis valmistub opositsioon valitsusele lahingut andma.
Mäletan, et saabusin Helsingist, nagu ikka, valitsuse mootorpaadiga Moonika. Minuga koos sõitis tolleaegne Maalehe toimetaja Ülo Russak. Ütlesin talle naljaga pooleks, et olen samasuguses olukorras nagu Nikita Hruštšov 1964. aastal, kui ta lendas tagasi Krimmist ja harjumuspärase Poliitbüroo delegatsiooni asemel võttis teda Vnukovo lennuväljal vastu ainult julgeolekukomitee esimees Semitšastnõi, millest Hruštšov taipas, et võimuhoovad on läinud teiste meeste kätte. Kui meie Moonika randus Pirita paadisadamasse ning ma nägin vastutulijate hulgas riigiministrit ja siseministrit, siis ütlesin Russakule: paistab, et Hruštšovi tund ei ole mulle veel löönud.

Võimupöörde ettevalmistus
Läks veel mõni päev, siis sai selgeks, mida kavandatakse: 26 rahvasaadikut esitas valitsuse umbusaldamise avalduse ja taotles selle arutelu ülemnõukogus enne suvepuhkusele minekut. Muidugi olid eelnõu põhilised initsiaatorid Jaak Allik ja Illar Hallaste. Allakirjutanute hulgas leidus mõningaid ülejooksikuid Rahvarinde saadikurühmast, mäletan Jüri Liimi. Tugevalt olid kõikuma löönud liberaalid – mille tagajärjel nende fraktsioon õieti laguneski. Jaak Jõerüüt, Jüri Põld ja Teet Kallas distantseerusid samuti valitsusest ja liitusid umbusaldajatega.
Alla kirjutas ka Indrek Toome. Palusin tookord Jüri Raidlal Toome käest küsida, miks ta sellele küllaltki kirjaoskamatult koostatud dokumendile üldse alla kirjutas. Keegi ei kahelnud tema positsioonis, kui päriselt hääletamiseks läheb, ja seetõttu ei pidanud ta kuidagi eriliselt rõhutama oma vastuseisu valitsusele. Indrek Toome püüdis oma osa pisendada ja selgitas, et otsustasid ikkagi Uluots ja teised sõltumatud demokraadid. Temal lihtsalt ei sobinud mitte alla kirjutada, aga ta polevat mingil määral vedaja, ning tegelikult ta eriti ei toetavatki umbusaldusavaldust. Toomest olnuks muidugi ausam oma suhtumine selgelt välja öelda kui nii ilmselt keerutada.
Kuna umbusaldusele kirjutas alla 26 saadikut, siis hakati seda dokumenti hüüdma "kahekümne kuue komissari avalduseks". Päris hea analoogia Bakuu 26 punakomissariga Venemaa kodusõja päevilt.
Pööre Eesti poliitikas kavatseti ära teha kolme päeva jooksul: 17. juunil 1991 esitada umbusaldusavaldus ülemnõukogule, 18. juunil arutada asja presiidiumis, ja kui valitsus sellest lõhki ei lähe, siis 19. juunil hääletada umbusaldust ülemnõukogu täiskogu ees.
Ega sellest kavast suurt saladust tehtudki. Eesti Komitee teatas pagulasorganisatsioonidele nädal ette, et 19. juunil peab koitma selle valitsuse viimane päev. Ka Indrek Toome rääkis Uusi Suomis valitsuse kukkumisest kui otsustatud asjast.
Võib vaid küsida, mil määral oli tegu isiklike ambitsioonidega ja mil määral strateegilise pöördega.
Toronto ajaleht Vaba Eestlane: "Eesti poliitikavaatlejad on küllalt üksmeelsel arvamusel, et nende 26 saadiku seas, kes Savisaare vastu astusid, domineerivad kõigepealt isiklikud ambitsioonid. Eriti paistab selles suhtes silma Jaak Allik, kelle sõnavõttudest Savisaare aadressil õhkub lausa vihkamist. [...] Kahtlemata oli 26 saadiku ühinemiseks mitmeid põhjusi."

Muidugi oli põhjusi. Ühed neist kahekümne kuuest oli Rahvarinne kukutanud võimult koos eelmise valitsusega, teised olid välja jäetud uuest valitsusest, kolmandad lihtsalt tundsid, et see valitsus on nendest edukam, kiirem ja suurema läbilöögivõimega, neljandad muretsesid, et koos patiseisuga ülemnõukogus algab süüdlaste otsimise aeg. Nüüd leiti, et sellele valitsusele on kogunenud piisavalt miinuspunkte nii ülemnõukogu saalis kui Eesti avalikkuses. Mängiti rahvustunnetel ja sepitseti müüti rahvuslikust reetmisest, Toompea kuluaarides muretseti, kes hakkab ümber jagama omandit.

Võimupöörajate tugiala
Vandenõule andsid auru toonase põllumajanduse probleemid – kokkuostuhinnad, sisse- ja väljavedu, varuosad. Põllumeestest võis aru saada. Samal ajal ei läinud nende süüdistused ots otsaga kokku. Põllumajandustöötajate Keskliidu esimees ründas ühekorraga nii selle eest, et hinnad pole vabad, kui selle eest, et nad kavatsetakse vabaks lasta.
Põllumajandustöötajate Keskliidu esimees: "Tööstus töötab juba sisuliselt vabaturumajanduse tingimustes, põllumajandus on kehtestatud hindadega endiselt sõjakommunismis. […] Praegune valitsuse otsus hinnad vabaks lasta ja piirid sulgeda kiirendab veelgi tootmise langust paarikümne aasta võrra."
Järgneb

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)