UKRAINA-ERI: Ukraina - kaugel, aga ometi nii lähedal

USA üks tunnustatumaid poliitikateadlasi Stephen F. Cohen kirjutas 11. veebruaril ajakirjas The Nation sellest, kuidas USA meedia kajastab Venemaad ja Putinit. Tema hinnangul ei vasta viis, kuidas neid kahte avalikkusele esitatakse, „traditsioonilistele ajakirjandusstandarditele".

Vene meedia

ei ole muidugi kopika eestki parem. Seal käib samasugune propaganda ja soovmõtete esitamine faktide pähe. Eesti aga püüab põhiliselt USA ajakirjanduse freime ja domineerivaid narratiive kopeerida ning käitub sama kitsarinnaliselt, pööramata tähelepanu kindlakstehtavatele faktidele.

Kahjuks ei ole Eesti ajakirjanduse tegevusmuster 1980-ndate aastate keskpaigaga võrreldes oluliselt muutunud, ja laulva revolutsiooni ajast on astutud mitu pikka sammu tagasi. Seda oli näha kas või Sotši olümpiamängude alguse kajastuses. Samasugune oluliste faktide mitteesitamine ja pooliku informatsiooni põhjal järelduste tegemine on jätkunud Ukraina kriisi ajal.

Minu arvates ei peaks eestlased olema kellegi suuvoodrid. Me peaksime katsuma luua oma ajakirjanduse abil endale võimalikult adekvaatse pildi meie ümber toimuvast, et sellele tuginedes teha oma otsuseid ja valikuid, mis peavad silmas Eesti (ja mitte kellegi teise) elulisi huve. See aga ei ole ilma mitmekülgse teabe ja erinevate arvamusteta võimalik.

Seepärast saadan mõned viited Cohen'i arvamustele. (Kesknädal püüab neid refereerida 19. märtsi numbris - Toim.). See mees, muide, oli Reagani üks nõunikke ja väidetavalt pani just tema Reagani nõukoda Gorbatšovi tõsiselt võtma.

Olgu lisatud,

et minu meelest on USA taas mänginud end halba seisu. 21. veebruari lepingu järel, millele kirjutasid alla kolm EU välisministrit (Saksa, Prantsuse, Poola) ning Ukraina president ja opositsioon, realiseeriti kuulus „Fuck EU" - korraldati riigipööre ja võimule upitati venevastane valitsus.

Oluline on mõista, et 21. veebruari leping oli võimupoolne kolossaalne järeleandmine; sisuliselt võimu jagamine, kus peaministri ja asepeaministri koht ning veel palju muud anti opositsioonile. Kusjuures sellele pidid järgnema valimised. See lahendus oli 100% demokraatlik, sest demokraatia töötab valimiste ja demokraatlike institutsioonide kaudu.

Kusjuures veel kord - lepingule kirjutas alla ka kolm EU riikide ministrit. Kuid USA-le see lahendus ei sobinud ja ta kasutas nn paremat tiiba, et võim võtta. Sisuliselt pandi toime relvastatud riigipööre. Kusjuures nüüd juba tüüpiliselt tehti seda olümpiamängude ajal, lootuses, et oletatava vastase tähelepanu on mujal või ta käed on seotud.

Sellega aga aeti Putin nurka. Välispoliitiliselt ja geopoliitiliselt ta ameeriklaste „Fuck EU-d" aktsepteerida ei saa. Ta ei saa loobuda Krimmist, oma ainsast jäävabast laevastikubaasist, ja ta ei saa lasta uut külma sõja piiri tekkida Venemaa ja Ukraina vahele.

Ameeriklased ei arvestanud ka seda,

et ei ole olemas ühte Ukrainat - kultuuriliselt, poliitiliselt, etniliselt, religioosselt ja ka majanduslikult on vähemalt kaks Ukrainat. Esimene on kaldu Euroopa Liidu, teine Venemaa poole. Ja mis sama oluline - sellel taustal ei saanud Putin toimunud riigipööret aktsepteerida ka sisepoliitiliselt, sest vastasel juhul ei võtaks keegi teda Venemaal enam tõsiselt. Putin sarnanes pärast 21. veebruari nurkaaetud rotiga, kellel ei olnudki muud võimalust, kui kasutada jõudu. Ja ei maksa unustada, et tema valduses on maailma võimsuselt teine tuumaarsenal. Sellel taustal näitas Obama end mitte eriti taibuka inimesena, asudes 1. märtsil Venemaad veel ähvardama.

Ukraina olukord

on olnud potentsiaalselt plahvatusohtlik viimased 22 aastat - pärast N. Liidu lagunemist. Ja nüüd siis asuti selle tulega mängima. Eestlased aga pole ei tuuma- ega ka külmast sõjast huvitatud, sest viimasel juhul oleksime külma sõja rinderiik, mille julgeolek ei maksa kuigi palju. Meie huvides peaks olema Lääne ja Ida (Venemaa) koostöö, sest see on ainus viis, kuidas me saame oma karva läikima lüüa. Ja siin ei ole meil vaja kellegi tagakeha alumist poolt lakkuda, vaid me peame lähtuma oma riigi (ja koos sellega meie kõigi kollektiivsest) huvist.

Meie meedias aga serveeritakse iga päev hommikust õhtuni Reinsalu-, Mihkelsoni- või Nuti-suguste poliitikute rumalusi, mis minu meelest on selges vastuolus Eesti julgeoleku ja pikaajaliste huvidega. Need sellid lobisevad agressioonist ja okupatsioonist, kuid mida näiteks prantslased teevad Kesk-Aafrikas, kuhu me oleme oma vägesid saatmas? Veel kord: selleks, et oma huve mõista, on vaja avatud debatti.

Heade soovidega Kesknädala lugejatele!

KESKNÄDAL

[fotoallkiri] Ei ole olemas ühte Ukrainat - kultuuriliselt, poliitiliselt, etniliselt, religioosselt ja ka majanduslikult on vähemalt kaks Ukrainat, üks EL-i ja teine Venemaa poole kaldu.

Jaga |