Dantelik põrgu Eesti Vabariigis

Kapitalism sündis Firenzes

13. sajandil tasus kuningakoda linnale oma võlgu kulla asemel villas, mis kaleviks kooti. Tulu läks „rasvasele rahvale“ (popolo grasso): pankuritele, suurkaupmeestele ja kõrgemate tsunftide (manufaktuuride) vanematele. „Kõhn rahvas“ – keskklass ja kõrgem alamkiht – nõudis demokraatiat ning ciompi – alamklass – leiba. Mässude ärahoidmiseks Petrarca soovitas Vana-Kreekast eeskuju võttes kehtestada türannia, mis võtaks rikastelt ja annaks vaestele. Töövõtjad tundsid rõõmu isegi katkust, mis vabastas töökohti ega heitnud armu ka eliidile. Talupojad olid pärisorjusest vabastatud ilma maata ja tööd tehti vaid tasu eest.

Põhjapoolses Itaalias olid juba toona olemas põhiseadusega vabariigid. Paljude, sh Dante Alighieri (1265–1321) ideaaliks oli üleeuroopaline tugeva keskvõimuga impeerium, mis hoiaks ära linnade ja riikide omavahelisi sõdu.

Firenzes tekkis ilmalik, endale elav inimene, kes pidas kõrgeimaks olendiks maa peal iseennast, jättes Jumala elu äärealadele. Uut inimideaali iseloomustas Salutati terminiga „humanitatis“ (inimlikkus), mis vastandus metslusele ja loomalikkusele ning tähendas haritust koos moraaliga, mida tehakse teoks praktikas. Uus tõusev klass – kodanlus – kulutas Firenzes kultuurile rohkem raha, kui seda on kusagil mujal ette tulnud, ja sellest linnast sai ajaloo suurima pöördepunkti – renessansi – kolle. Enamik tolle aja geeniusi töötas seal, teised olid Firenzega seotud.

Vaimselt jääb keskaja ja uusaja piirile Dante, kelle „Põrgu“ nägi tänavu  trükivalgust ka eestindatult.

„Jumalaks oma riigis“

sai Dante järgi Fortuna – õnne, juhuse ja saatuse valitsejanna, kelle kätte taevane Jumal usaldas maiste hüvede jagamise ja ümberjagamise. Ühtedele rahvastele saatis ta hiilgust, teistele kidumist. Tema vastu inimesed oma tarkusega ei saa – neile on jäetud vaid hüvede pärast kisklemine. Fortunat austati ning samas ka neati renessansiajal rohkem kui head ja kurja tasuvat taevast Isa. Toona ei teatud, kust tuleb konkurentsi tingimustes edu või häving. (Ei teata tänini. Miks on Nokia aktsia hind 11 aastaga kukkunud 23 korda – seda me ei tea. Parempoolne professor Andres Arrak psühhologiseerib ja moraliseerib (PM 2.05), kuid nii jääb jutt reaalse inimese asemel abstraktse inimese tasandile. Üliliberaalne maailm sunnib peale sellist tüüpi valikuid, nagu omal ajal oli Eestil valida – Hitler või Stalin? Enamus ei saagi midagi valida.)

Rikkuse kehastuse Pluto saadab Dante Põrgu neljandat ringi valvama – seal võitlevad omavahel ihnsad ja ahned. Maist elu nautinud hauataguse elu eitajate koht on koos väärusulistega tulepõrgus. Dantel on raske varjata mõtet, et maine elu polegi nii tühine ja kohutav, nagu kirik õpetas. Põrgusse määratud ei igatse Taevast, vaid silmapaistvat eneseteostust Maa peal. Suurimas valus ongi prominendid, kelle hulgas kohtab hulgaliselt poliitikuid, sh paavste.

Saatan ise on Taevast Maa keskpunkti heidetud puhas materiaalsus. (Vulgaarmajanduslik mõtteviis on meil valitsenud 20 aastat: enne saame rikkaks, küll siis on, mida jagada ja kulutada. Sellist aega pole iial olnud ega tule kunagi.)

Põrgu põhjas on reeturid – nemad piinlevad liikumatuina jääs.

Nõid Nastja „tarkuste raamat“

väidab Põrgu olevat üksnes Maa peal. Jean-Paul Sartre’i järgi on selleks teised inimesed. Seevastu antiik- ja keskaja piiril elanud kirikuisa Augustinus pidas maiseid jubedusi igaveste eelaimduseks. Ega elu enamikul saagi parem olla, kui inimtegevuse eesmärgiks pole inimene, nagu see on Keskerakonnal või sotsidel, vaid tootmine ja rikastumine. Ainult 30% kaasmaalasi peab praegust elu paremaks kui 20 aastat tagasi. Eluga rahul olemise poolest oleme OECD riikide hulgas tagantpoolt kolmandad. See on rahva parempoolsete valikute loomulik tulemus. Mart Laari rajatud „uus ühiskond“ sünnitas „uue inimese“, kellele on loomulik, et osa inimesi toitub prügikastist ja et kodutud kõngevad sadade kaupa tänavatel või urgastes. Selline aeg võib tagasi tulla, kui Euroopa „hoolekanderiik“ ehk „sotsiaalaurik“ globaalookeanile sobimatuks muutub, nagu Hardo Pajula väidab (PM 31.05). Siis poleks inimeste abita jätmine hoolekodudes või laste pidamine koerte tasemel enam skandaal.

Praegu elab Eestis vaesuses või vaesusriskis 57% rahvast, hinnad tõusevad meil Euroopa riikidest kõige kiiremini. Alampalk 278 eurot, inimvääritu pension, 80 000 töötut, kellest enamik ei saa ei õpet ega abiraha, lastetoetus 19 eurot olukorras, kus kümned tuhanded neist nälga ja viletsust kannatavad – see on maine põrgu. Tühi kott toob tüli majja. Enamik ei saa osta seda sööki, mida tahaks. 100 000 kaasinimest ei jõua enam süüa osta. President T. H. Ilvese poolt valusal häälel tehtud etteheited Tallinna koolikatsete kohta tundusid puru silma ajamisena. Seitsmesse kesklinnakooli tuleb 70% lapsi kõrgklassidest, presidendipaari tütar käib Vanalinna Hariduskolleegiumi koolis. Valusast valusam on nende laste saatus, kelle elutrajektoori määrab rahapuudus. Lastekaupade, sh lasteraamatute ja kunstitarvete hinnad, samuti ka kultuuriürituste piletid, on meil laes. Laine Randjärv (Jänes) ei varjagi, et vanematoetus oli mõeldud eeskätt jõukamatele peredele; vaeste lootusetust selles süsteemis õigustab ta ülejäänute „kindlustundega“ (PM 24.05).

Jaak Allik ja Andres Laasik peavad meie väidetavaid kulutusi kultuurile (2,3% SKP-st) mingiks eksituseks. Mujal on ka rohkelt rikkaid sponsoreid ja näiteks kirikukogudustel jätkub raha kultuuri edendada. Nõukogude ajaga võrreldes on Eestis väärtkirjanduse tiraažid langenud 100 korda  ning toona sai tavainimenegi endale teatris- ja kontserdilkäimist lubada.

Inimese hinge mõrtsukaid

on läbi ajaloo peetud ihu tapjatest hullemaks. Parempoolsed süüdistavad vaeseid ja eluheidikuid nende hädades. Nood hävitavad end seetõttu etteheidetega enesele, aimamata, et ristiusu järgi on süüdistajaks kurat (diabolos) ja iga inimene vastutab teise eest. See ongi rahvus ja eetika. Gustav Naan väitis küberneetikat tutvustades, et jumalaga kaarte mängiv inimene kaotab igal juhul, sest kaarte segav juhus mängib jumalaga kokku. Juba matemaatiliselt tuleb rikkus rikkusest ja vaesus vähesest rahast. Üle poole rahvast ei tee mingeid valikuid, kogu raha läheb sundkulutustele (toit, eluase, ravimid jms). Euro ajal jääb neil rahast pidevalt puudu. Igal inimesel on rahaline piir, millest allpool ta oma inimlikke omadusi kaotab. See on pideva stressi allikas.

Vaba tahe, mida Dante ja parempoolsed rõhutavad, on, teaduslikult võttes, pigem illusioon. Aju koostab tegevusplaane ajukoore esimeses vöötmes Brodmani 24. ala kõrval ja teadvusesse jõuab selle tulemus.

Me oleme heidetud reklaami ja propaganda lakkamatute valede, varjamiste ja pooltõdede maailma, mida minister Jaak Aaviksoo õigustab. Näiteks Aarne Rannamäe otsis oma 17. mai saates kultuuripealinnast intensiivselt ainult halba ja püüdis head pisendada nii kuis oskas. Suurimad ajalehed on parempoolse meediamagnaatide Mart Kadastiku ja Hans H. Luige kontrolli all. Mis vabadust meil olla saab? Tasub meenutada, et rahvas on pidevalt kriitikata uskunud parempoolsete imeilusaid lubadusi ja nende poolt hääletanud. Valetajad ja petised on maailma semiootilise korra hävitajad (Juri Lotman). Dante jätab nad koos varastega piinlema Põrgu eelviimasesse ringi.

Valitsuste prioriteet – klassihuvid

– paistavad välja lubadusest alandada üldist maksukoormust, kuigi see on üks vaesuse põhjusi. See on aga soodne rikastele, nagu ka meil kehtiv proportsionaalne tulumaks, mis tsiviliseeritud maailma eriti hästi ei sobi. Kõige ebaõiglasem on käibemaks, eriti toidult ja lasteasjadelt, mida valitsus eelmisel suvel armu andmata tõstis. See riisub vaeseid, kes kogu oma raha n-ö ära elavad, ja kasvatab inflatsiooni. Viimane ongi meil Euroopa kõrgeim. Täiesti vastutustundetu on alandada makse olukorras, kus madala palga pärast, ehkki mitte ainult seetõttu, lahkuvad isegi kaadrisõjaväelased. Päästekomandodel pole raha end elude päästmiseks piisaval hulgal komplekteerida ja meditsiiniõdesid läheb ära rohkem kui neid peale tuleb. Elama asutakse riikidesse, kus maksukoormus on üle 50% SKP-st, eeskätt Soome, sest seal on inimsuhted inimlikumad. Soovitus raha lugeda raha juurde ei too: arvestus võib hoopiski panna iga leibkonnaliikme kõiki liigutusi rahasse ümber arvestama.

Emapalk röövis viimsegi pühaduse – emaduse. Sündivuse ajutisel kasvul enne lõplikku langust on muud põhjused kui emapalk.

Uue omariikluse aega ei saa rahuldavalt mõista ilma uuringuteta seaduste rahalisest kasust või kahjust eri inimgruppidele. Töölepinguseadus oli mäng ainult ühte väravasse, lubatud tööhõivekasv oli ainult pettus.

Ka kõige rängematel ajalooperioodidel on eesti rahvas soovinud vähemalt õiglast kohut ning käinud isegi kuningalt ja keisrilt abi palumas. Nüüd ei saa aga valdav osa inimesi oma õigusi kohtus kaitsta liiga kõrgete lõivude tõttu, õiguseotsiminegi jääb rikaste privileegiks. Eesti kohus peab lisaks õigusemõistmisele ka endale raha teenima. Kahtlustatava või süüdistatava õigusi tahetakse nõukogude ajaga võrreldes veelgi vähendada (vt L. Glikman PM 20.05).

Teoreetilisest materialismist praktilisse

jõudsime nii, et ise arugi ei saanud. Kes poleks kuulnud parempoolsete väidet, et inimesed peavad toitumiseks, riietumiseks ja peavarju leidmiseks tootma ning teenitu järgi elu seadma, alles siis saab muust rääkida. Vähesed teavad, et nii sõnastas Friedrich Engels lühidalt Karl Marxi õpetuse põhisisu. Oravate kollane retoorika ja praktika meenutab punast, mis pidas lõputut, lausa sõjalist võitlust majandusliku arengu eest. Selle nimel käis küüditamine, peeti sõdu ja orjalaagreid. „Marxi teostest ei leia õieti sõnagi sotsialismi majandusest,“ kirjutab Karl Popper äsjailmunud „Avatud ühiskonna“ 2. köites. Kui Marxile oli tootmine lõppkokkuvõttes peamine elu määrav jõud, siis IRL ja Reformierakond raiuvad kui rauda selle esmasust, sest nii saab Eesti eliit veelgi rohkem oma kukruid täita. Viga on hukatuslik. Kultuur on inimelu eeldus ja keskkond, meie põhimõtteline erinevus loodusest. Kriisid ja kapitalismi võimalik hukk sunnivad paljusid Marxi „Kapitali“ uuesti kätte võtma. Selle mõistmiseks on vaja tunda nii Hegeli „Loogikateadust“ kui ka „Vaimu fenomenoloogiat“, mille järgi on maailma põhialuseks absoluutse idee areng ehk Kultuur. Kommunismi väljamõtlejad elasid metsiku kapitalismi aegsel Inglismaal, kus tööinimesed nälgisid  ja nende keskmine eluiga oli 30 aasta ringis ja sellele lõpu ennustamine oli sotsialist K. Popperi meelest eeskätt moraalne. Marx hävitas vähemalt ebainimliku „kristlikkuse“, mis ülistas nälga ja ääretuid kannatusi.

Kui Hegelile oli riiklus Jumala triumfikäik Maa peal, siis kommunistidele vägivallaaparaat, mille abil rikkad vaestelt tööd ja raha välja pressivad. Ega kommunistid ise paremad olnud. Unistades riigi kadumisest, lõid nad maksimaalselt totalitaarse riigi. Kahjuks ei seostata Eestis enam kuigivõrd kommunistliku revolutsiooni ja režiimi kuritegusid nälja ja rõhutud rahva võitlusega parema tuleviku nimel, samuti oli need „Araabia kevade“ selgeks põhjuseks.

Paljud ameeriklased eesotsas president Barack Obamaga saavad aru, et rikkad on makse makstes ja vaeseid koheldes liiga ihnsad olnud, iseendale aga meeletult kulutanud. Riigivõlg ulatub aastase SKP-ni. Marxi järgi hukkub kapitalism rikaste ja vaeste vahelises kuristikus ükskord niikuinii.

Targemad ja ausamad on kõige hullemat kartes püüdnud juba 700 aastat katastroofe vältida, nagu Dante omal ajal. Meil on nemad aga enamuse põlu all.

Jaga |