Salarelv augustiputshistide vastu

AADU JÕGIAAS,      18. jaanuar 2006


Jõulude eel lõpetas Kesknädal Edgar Savisaare raamatu "Peaminister" tutvustavate katkete avaldamise. 29 korral oli ajalehe lugejal võimalus osa saada 1991. aasta augusti ärevatest sündmustest. Sellest raamatust saab lugeja teada asjaolusid ja sündmusi peaministri pilgu läbi nähtuna, kuid on veel palju juhtimistasandeid ja ühes neist oli mul võimalus osaleda. Järgnevas loos olen kasutanud mõttelõike raamatust, mida praegu kirjutan.

Olin nende peaaegu 15 aastat tagasi toimunud sündmuste keskmes. Vabariigi valitsuse sidekeskuse juhina omasin informatsiooni vabariigis ja Tallinnas toimuvast ning juhtisin mulle alluva Piirivalve siderühma ja paljude muude sidestruktuuride tegevust.
Erilises olukorras ja teadmatuses on alati kõige õigem juhinduda varem väljatöötatud tegevuskavast, sest erinevad struktuurid töötavad ainult siis efektiivselt, kui kõik täidavad täpselt neile antud juhendeid. Esmased kaitseplaanid ja tegutsemisjuhendid töötati välja juba 1991. aasta jaanuaris, neid täiendati pidevalt vastavalt vajadusele ja materiaalse baasi täienemisele.
Loomulikult oli neis plaanides esmaseks tõstetud inimeste ohtu sattumise vältimine ning konflikt- ja piirsituatsioonidest hoidumine. Eesti ja Tallinna kaitsmisel oli põhiline vältida inimohvreid, seejuures pidasime isekeskis kõige suuremaks ohuks, et mõni "peast segane" ei provotseeriks tulevahetust nõukogude sõduritega, millele võib järgneda okupatsioonivägede stiihiline rünnak meie vastu.

Kaks salajast töögruppi
Juba juuni lõpus kutsus peaminister Edgar Savisaar koos riigiminister Raivo Varega kokku salajase sidealase nõupidamise, kuhu saabusid erinevate Eestile lojaalsete sidestruktuuride esindajad. Peaminister esitas meile ülesande: tagada valitsusele side rahvusvaheliste organisatsioonidega, Balti riikide valitsustega ja Eesti maakondadega ka Nõukogude armee ja sisevägede täiendava sõjalise kallaletungi korral.
Ta andis lubaduse "viimseni kaitsta Toompea lossi". Sellest tulenevalt otsustasime peamise sidekeskuse viia Toompea lossi ja abistavad struktuurid rajada erinevatesse kohtadesse üle vabariigi. Nõupidamise käigus moodustati kaks salajast sõltumatut töögruppi (raadio- ja telefonisideks), kes asusid rajama Eestile vajalikke sidesüsteeme.
Töögrupi sees jaotasime hiljem omavahel tegevusvaldkonnad, pärast seda oli igal grupi liikmel õigus iseseisvalt tegutseda ja otsuseid langetada. Omavahel me enam kunagi detaile ja meiega koos tegutsevate isikute üle ei arutanud, sest meie tegevus oli vastuolus paljude NSVL-is kehtivate seadustega.
Pealegi olime kõik kunagi andnud kirjaliku tõotuse järgida nõukogude sidealaseid seadusi, määrusi jne. Polnud ju välistatud arreteerimise oht, sest kõik raadiosidega tegelevad isikud olid KGB-s eriarvel. NSVL-is loeti igat raadiojaama võrdseks lahingrelvaga ja selle erialaga tegelejaid potentsiaalseteks riigiründajateks, mis Eestis ja Leedus osutuski lõpuks tõeks.

Kümne päevaga loodi toimiv valitsusside
10. juulil kolisin Toompea lossi ja sellest sai kolmeks kuuks mu elukoht. Veel samal päeval jõudsin osa aparatuuri töösse rakendada. Alustasin kohe Eesti Piirivalve esimese sõjaväestatud sideüksuse loomist, mille esmaseks ülesandeks sai Toompea lossis asuva valitsuse sidekeskuse teenindamine. Selleks oli vaja kiiresti leida Piirivalve ajateenijate seast natukenegi raadioside valdkonda tundvaid mehi, et neid saaks valveradistidena kasutada.
Seega suudeti 1991. aasta juulis kümne päevaga luua valitsuse sidekeskus, mis oli raadioside poolest koostöövõimeline kõigi olemasolevate jõustruktuuride, lennujuhtimise, laevanduse, tolli ja isegi Nõukogude armee sideüksustega. Raadioside oli olemas strateegiliselt tähtsate objektidega nagu Raadiomaja, Pirita Saatekeskuse, Eesti Energia jne, loomulikult Kodukaitse ja Piirivalvega. Lisaks loodi raadioamatööride abiga vabariiklikud, kõiki maakondi haaravad sidevõrgud. Otseside oli meil Leedu parlamendihoone, Riias paiknevate Läti valitsuse kontaktisikute ja Moskva Valge majaga (Boris Jeltsini staap).

Meie sidemehed jälitasid Pihkva dessantnikke
Putshi algusest olin koos valvemeestega pidevalt Toompea lossi sidekeskuses. Samal ajal rakendusid tööle veel kaks meie struktuuri kuuluvat sidekeskust ja palju raadiosidet omavaid üksikisikuid.
Peagi hakkasid saabuma teated kogu Eestist. Pihkva dessantdiviisi liikumisest Tallinna suunas saime kohe teada raadioside vahendusel. Mitmetes kohtades jälitasid kolonni meie sidemehed ja teatasid seejärel maakonna raadiojaama kaudu üksikasju Tallinnasse.
Toompea sidekeskus kuulas neid sõnumeid, kuid konspiratiivsuse huvides me ise ei suhelnud raadiosaatja vahendusel info andjatega. Umbes Kose kandist kuulsime Toompea sidekeskuses esimest korda sõjaväekolonni omavahelist sidet ja sellest hetkest võtsime nende sidekanalid pideva kontrolli alla. Sõjaväekolonni kuulunud sõidukite Tallinna jõudmisel tehti väeosades suurem sidekontroll, meil oli vaja ainult sel ajal kõik kasutatavad kanalid ja tagavarasagedused fikseerida.

Tundmatu patrioot
19. augusti õhtul toimus omapärane vahejuhtum. Üks minu hea tuttav helistas mulle, et minuga soovib keegi salaja kohtuda ja anda mulle üle mingit informatsiooni. Andsin nõusoleku ja kokkulepitud ajal kohtusin lossi lähistel mulle tundmatu mehega, kes ennast äärmiselt varjates andis mulle üle ühe paberilehe ning ütles: "Teil võib seda vaja minna." Hoonesse sisenedes ja valguse kätte jõudes oli mu üllatus tõeliselt suur.
Lehele oli korralikult kirjutatud Tallinna linnas ja ümbruses tegutsevate potensiaalsete vastaste (intrite, sõjaväe, tolli, piirivalve, KGB jne) raadioandmed: kasutatavad sagedused, kutsungid jm teave. Kuigi me teadsime juba üht-teist ka ise, oli taolise täpse info saamine meile äärmiselt vajalik. Praegu ma tean, kes see inimene oli ja millega ta riskis. Õnneks oli Eesti rahva hulgas palju neid, kes kriitilisel hetkel riiki abistasid.

Savisaar rääkis otse-eetris
Hilisõhtul saabus välisreisilt Toompeale Savisaar. Varsti oli ta sidekeskuses ja vestles otse lühilaine raadiojaama kaudu oma väliskolleegidega. Tavaliselt tippjuhid ise ei suhtle raadioside kaudu, selleks on ametis radistid, kuid meie peaminister soovis ise eetris rääkida. Pidin talle mõne minuti jooksul selgitama taolise side põhimõtteid ja nuppude kasutamist.
Olen aastate jooksul koolitanud tuhandeid raadiosidet kasutavaid isikuid, kuid nii kiiresti pole ma varem ega ka hiljem iseseisvalt kedagi eetritööle lubanud. Pean tunnistama, et mul pole olnud paremat õpilast Edgar Savisaarest, kes ei teinud esmakordsel raadiojaama kasutamisel ühtegi viga.
Peaministrite vaheline vestlus tundus meile, pealtkuulajatele, kummaline, sest meie arust vestlesid nad täiesti igapäevastel teemadel. Alles nüüd, lugedes Savisaare teost "Peaminister", sain tolle kõneluse otstarbekusest aru.
E. S: "Pidasin aru veel Leedu peaministri Vagnoriusega ja Läti peaministri Godmanisega. Side käis raadio teel, sest me ei välistanud, et ühel hetkel jäävad telefonid tummaks. Raadiojaam paiknes Toompea lossi pööningul. Sellest sai abi ka sõjaväe raadioside pealtkuulamisel ning otsustavatel hetkedel häirimisel. Muidugi saime aru, et samamoodi kuulatakse ka meid pealt, ja püüdsime rääkida rohkem mõistu, kokkulepitud märksõnu kasutades."

Püstoliga alampolkovnik Toompeal
20. augusti päeval sõitis Tallinnas ringi NLi armee sideauto, mis tegi sideproove ja muuhulgas püüdis segada Eesti Kodukaitse sidevõrgu tööd. Sama päeva õhtul kõndis Toompeal, püstol käes, Nõukogude armee alampolkovnik, kes oli ilmselt luurel ja vaatas üle meie kaitseliini. Kodukaitsjad asusid talle järele hiilima, kuid kaotasid tolle, kindlasti oma ala professionaali peagi silmist, sest ta oskas jälitajaid ninapidi vedada.
Selle tagajärjel hakkas lossis levima kuuldus, et ilmselt öösel meid rünnatakse. Olin sisimas veendunud, et jääme NLi sõjamasinate ees kaotajaks, kuid alla anda polnud meil mõtteski, olime ju vabatahtlikult nõustunud osalema vastupanus. Peaminister oli lubanud lossi lõpuni kaitsta ja sellest ka lähtusime. Igaks juhuks vaatasime üle lahkumisvariandid ja tegime ettevalmistused uste barrikadeerimiseks, et viimases hädas takistada enda kinnivõtmist ja saada lisaaega pööningute kaudu lossist põgenemiseks.

„Teletorni rünnatakse!"
21. augusti öösel oli eetris peaaegu täielik rahu, kuni Pirita telemasti juures valves olevad politseinikud teatasid oma korrapidajale teletorni kahtlasest liikumisest ukse juures. Astusin kohe raadiosidesse teletorniga ja sain teada, et viimase korruse ukse taga on juba dessantväelased. Seejärel edastasin praeguseks kultuslauseks muutunud "teletorni rünnatakse" valitsusele, operatiivteenistustele, Eesti Raadiole ja Eesti Televisioonile.
Seni sõjaväesagedustel püsinud täieliku vaikuse katkestas korraga Pirita teletorni juurest tulev teade "me oleme kohal". Juhtimispunktis asus mikrofoni taha Pihkva diviisikomandör, kes käskis "kohapealsest olukorrast" ette kanda. Otsustada tuli kohe ja mul puudus igasugune võimalus kiiresti konsulteerida edasise tegevuse suhtes. Nii pidin ise langetama otsuse ja andsin käsu "alustada segamist", mille tulemusena lõpetasime Pihkva dessantdiviisi vägede omavahelise raadioside 3–4 tunniks.
Segamiseks kasutatud raadiojaam oli "laenatud" ühe Tallinna kõrgkooli sõjalisest kateedrist. Kuna meie näol oli tegu valitsuse sidekeskusega, mida teadis suhteliselt väike ring tippjuhte, siis kõik asjaosalised võrdsustasid meilt saadud korraldusi-ülesandeid valitsuse antuga. Seega pidime olema oma otsustes väga tähelepanelikud, et mitte ületada volitusi. Taolise rünnakukorralduse andmiseks puudus mul igasugune õigus, kuid teisiti talitada polnud samuti võimalik.

Pihkvalasi rabas side kaotus
Pirita teletorni ründamine oli Nõukogude armeel hoolikalt kavandatud. Kõik rünnakuüksused liikusid sünkroniseeritult ja nende plaan tundus töötavat. Isegi halvimas unenäos ei osanud Pihkva dessantdiviisi operatsiooni planeerijad karta ootamatult tekkinud täielikku side katkemist ründajatega.
Pihkva dessantdiviisi komandör ei olnud suuteline side puudumise tõttu saama olukorrast ülevaadet ja andma rünnakukäsku. Selles aktsioonis osales neil kolm üksust: erirühm torni vallutamiseks, soomukite grupp ja autodel dessantlased. Hiljem, kui sidesalvestusi analüüsisime, tuli arusaam, et suutsime segada ka nende üksuste teletorni juures toimunud omavahelist sidet.

Eesti esimene elektrooniline lahing
Kirjeldatud situatsiooni loomine on sõjalises mõistes vastase ründamine elektroonsete vahenditega, mille tulemusel muutuvad väeüksused juhitamatuteks. Sõda võib pidada mõõkade, kahurite, allveelaevade, vastase plaanide varastamisega luurajate abil ja muudel viisidel. Tähtis on vastase võitmine (tapmine), lahinguvõimetuks muutmine või neutraliseerimine (vangistamine).
See oli esimene kord, kui Eesti väeüksus kasutas elektroonilise sõja võtteid Nõukogude armee vastu ja demonstreeris sellega oma üleolekut neist. Pealegi mõjus taoline rünnak äärmiselt demoraliseerivalt. Nõukogulased ei olnud enam kindlad, et nende vastu ei või tulla teisigi rünnakuid.
Teletorni kaitsmisel toimunu oli taasiseseisvumisprotsessi ainus Eesti-poolne Nõukogude armee vastane rünnak, kuid sellega kaitsti eelmisel õhtul kell 23.03 ennast iseseisvaks kuulutanud Eesti Vabariiki. Eesti väepool (Piirivalve) kasutas putshipäevadel oskuslikult olemasolevaid vahendeid ja tagas sellega üleoleku ülekaalukast ja paremini relvastatud vastasest. See oli esimene ja seni õnneks viimane kord, kui tekkis vajadus kaitsta taasiseseisvunud Eesti Vabariiki.
Taasiseseisvunud Eesti riigi esimesed kaitsjad olid sideväelased, kes sarnaselt 1940. aastal juunis toiminud sidepataljoni võitlejatega hakkasid vastu Nõukogude sõjaväele.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (7)