Andres Ellamaa: Tartu Ülikooli arstiteaduskond töötab tühikäigul

Sotsiaalministeerium aga saatis novembri teisel poolel erialaliitudele ja -seltsidele kirja ettepanekuga moodustada töörühm, kes peab välja töötama arstiteaduskonna üliõpilaste töötamisõiguse seadusandliku regulatsiooni. Sotsiaalminister Hanno Pevkuri sõnul võiksid arstitudengid õpingute ajal töötada.

Ministeerium esitas töörühmas osalemiseks ettepaneku Tervishoiuametile, Haigekassale, Arstide Liidule, Haiglate Liidule, Hambaarstide Seltsile, Perearstide Seltsile ning arsti ja hambaarsti erialade peanõunikele.

Eesti meditsiinis praegu valitsevat olukorda kommenteeris Kesknädalale Põhja-Eesti Regionaalhaigla (PERH) juhatuse liige neurokirurg Andres Ellamaa.

Kui kriitiline on olukord meditsiinivaldkonnas seoses erialaspetsialistide puudusega ja nende välismaale tööle minekuga?

Asjade kulg on olnud üpris ootuspärane. Küsimus pole ju ainult neis arstides ja meditsiiniõdedes, kes on otsustanud minna mujale tööle. Hoopis olulisemana näib mulle tõik, et suur hulk arstiteaduskonna lõpetanuist ei asu kunagi tööle Eestis. Nad kas lähevad minema enne residentuuri või lahkuvad kohe pärast residentuuri Soome, Norrasse, Taani või Inglismaale.

Ei saa ju ometi pahaks panna, kui haritud ja võimekas inimene läheb otsima endale väärikat rakendust ning ka vastavat tasu ja töömiljööd. Kuid samas tähendab taoline olukord kurba tõsiasja, et Tartu Ülikooli arstiteaduskond töötab tühikäigul ja maksumaksja raha kirjutatakse lihtsalt korstnasse.

Mingid töörühmad ei suuda seda olukorda parandada. Vähemalt seni, kuni riiklik poliitika on avaliku teenuse osutajate suhtes ülekohtune ja halvustav. Olgu need siis päästetöötajad, õpetajad või meedikud.

Kui oluliseks peate kava kaasata meditsiiniüliõpilasi tööjõuturule?

Üliõpilase töötamine kliinikus on hädavajalik. Küllalt staažika tohtrina on minulgi mulje, et mõnigi esimese aasta resident näeb haiget lähedalt, n-ö silmast silma esmakordselt alles pärast kuueaastast arstiõppe põhikursust.

Kahtlen, kas tudengi kuulutamine abiarstiks mingit olulist kvaliteedihüpet kaasa toob. Tudengist ravija on subordinaator, kes tegelikult ei tohigi midagi märkimisväärset iseseisvalt ette võtta. Arstikssaamine eeldab teatud tervikliku teadmistepagasi omandamist. Kui laseme patsiendi kallale pooliku haridusega inimese, siis on kuri karjas.

Tudeng võib töötada mitte abiarstina, vaid arsti abina. Ja vastutus langeb ikka arstile, kes on kõik oma õppused edukalt sooritanud.

Kas eestlased peaks olema mures, et tasuta arstiabi kättesaadavus võib väheneda kriitilise piirini?

Arstide ja meditsiiniõdede lahkumine Eestist tähendab seda, et patsiendid on sunnitud vajaduse korral neile järele sõitma.

Kindel võib aga olla, et nii odavalt kui Eestis, pole võimalik abi saada kusagil mujal Euroopa Liidus.

Kas meil tuleb hakata meditsiinipersonali sisse tooma võõrriikidest - näiteks Venemaalt, Ukrainast ja Valgevenest?

Kui arstid ja meditsiiniõed lahkuvad, ei salli loodus tühja kohta. Asemele saabuvad siia umbkeelsed ja tundmatu päritoluga tegelased, kes end arstiks nimetavad. Enamasti tullakse lõunast ja idast.

Juba praegu on eestikeelsel inimesel üpris raske saada Kirde-Eestis emakeelset arstiabi. See regioon oleks nagu vabatahtlikult naabritele loovutatud. Samas on mul siin Põhja-Eesti Regionaalhaiglas mitu väga tublit kolleegi Venemaalt ja Valgevenest, kes ei jää millegagi alla Tartu Ülikooli arstiteaduskonna diplomiga tohtritele ja, muide, kellel eesti keele kasutamine on kohati isegi korrektsem.

Mis parata - iga riik ja rahvas on väärt seda arstiabi, mis tal on.

Küsis INDREK VEISERIK

Jaga |