„Olukord on nüüd selline!“

V. Peterson,      14. märts 2007


Nende sõnadega tuli lähim naaber Aleksander Leineberg. Samade häiresõnadega tormas sisse Elmar Kaldam. Tulid teisedki külamehed vana ja kogenud Villem Willandi, kunagise vallavanema, juurde sama sõnumiga. Olid 1940. aasta pöördelised päevad. Nii on seda aega meenutanud Villemi poeg, Virumaa mees Adolf Villandi, Vabadussõjast osavõtja.

Seisin sel ajal koos kaasõpilastega sõnatult, rusutud meeleolus uue moodsa Kohtla-Järve koolimaja akendel.

Vaatasime punaväe lõpmatut vooru, mis veeres Tallinna suunas. Teeveerel seisid kaitseliitlased, lehvisid Eesti lipud. Varsti kadusid kaitseliitlased ning ühte masti aeti Eesti ja Nõukogude lipud. Tuli aeg, et kadusid ka Eesti lipud. Lõhuti Vabadussõja ausammas. Kallimast kallimaks sai ausamba kivikild kuldse nimetähega.

Järgnesid dramaatilised sündmused. Sõda, siis teine, saksa okupatsioon ja veelkordne nõukogude võimu tulek, millele järgnesid küüditamine ja kollektiviseerimine. Kõik ühe põlvkonna vältel.

Tänavu, eriti valimiste eel, võttis mõni poliitikute punt üles mõne nendest valusatest teemadest ning, kas vähese kompetentsuse, vassimise või otsese valega, on püüdnud oma patriootilisust upitades üles puhuda isiklikku reitingut. Vahel muutub selline autoriteedi tõstmise või päästnise mäng riskantseks...

Ometi kehastab kurikuulsaks tembeldatud Tõnismäe pronkssõdur okupantide poolt mobiliseeritud eesti meest, kes koos teiste eurooplastega ning koos asiaatide ja ameeriklastega võttis osa fashismi hävitamisest. Ta leinab sõjas hukkunuid. Tema, Hitleri-vastase koalitsiooni sõdur lõi oma verega ka ajaloolised tingimused veretuks vabanemiseks bolshevismist. Ja see on objektiivne tõde! Seda ei mõista vaid pisipoodnike mentaliteediga inimesed, keda on ka meie valitsuses.

Ajalugu pole sirge magistraal, tal on palju kõrvalteid, tupikuid, ristmikke. Ka neist peab lugu pidama. Tema, kõige enam relvavendi kaotanud ja nüüd metalli valatud sõdur, võitles magistraalsel suunal. Austa teda selle eest ja anna talle andeks tema sõjamehepatud, mis on seotud sõja kuritegudega, armsa Eestiga, Sinu enda ja ajalooga!

Ja ometi pole primaarne tema „süü", vaid ta koht ajaloos, võitluses natsismi ja bolshevismi diktatuuri vastu.
Tänavused sõjardite sabarakud turtsuvad „kommarid ahju!" ja tunnevad kihku olla „õiguse ja õnne toojate esiridades", nagu omal ajal bolshevikud siinsamas Eestis.

Olukord on nüüd selline. Hullupäiseid saab veel peatada.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (9)