Eesti Urho Kekkoneni maailmas

ENN ANUPÕLD,      14. detsember 2005


11. märtsil 1964. aastal oli Tallinna lennuväljal ootusärev sagin. Veerand sajandit polnud ühegi välisriigi riigipea külastanud seda suure impeeriumi väikest osariiki. Nüüd oodati Soome presidendi Urho Kaleva Kekkoneni erilennukit Poolast. President oli olnud seal visiidil, suusatanud Zakopanes ja tagasiteel koju otsustanud külastada Eestit. Ta oli teinud esimese katse käia Eestis juba 1958. aastal, kuid siis oli Moskva olnud selle vastu.

Mõned aastad hiljem, järjekordse Moskva-visiidi eel esitas Soome riigipea sama soovi uuesti. Ka teine katse ei õnnestunud. Ning alles kolmandal katsel soostus Hrushtshov sellega, seades tingimuseks, et mingil moel ei tehta küsitavaks Eesti kuulumist Nõukogude Liidu koosseisu.
Peatselt helistas Hrushtshov Kekkonenile Tallinnasse ja tervitas teda Nõukogude Liitu saabumise puhul. Kuigi rõhutati, et presidendi visiit on mitteametlik, olid kõik välised raamid riigipea vastuvõtule kohased. Moskvast olid kohale saadetud välisministeeriumi protokolli- ja Skandinaavia maade osakondade juhatajad. Ka Soome suursaadik Moskvas Jorma Vanamo oli kohal.

Kekkoneni rahvuslik sõnum eestlastele
Kõike seda meenutab tuntud Soome diplomaat ja poliitikavaatleja Max Jakobson oma mälestusraamatu viimases osas "Lõpparve". Ta oli Poola visiidil Kekkoneni saatjaskonnas välisministeeriumi poliitikaosakonna juhatajana.
Ta meenutab, et paar tundi pärast Tallinnas maandumist saatis Kekkonen kõik ametnikud edasi Helsingisse. Mingeid selgitusi neile ei antud. Ametnike asemel tulid Helsingist presidendi saatjateks kolm väljapaistvat hõimuaatemeest: akadeemik Kustaa Vilkuna ja professorid Lauri Hakulinen ning Lauri Posti. Nemad kolmekesi kirjutasid koos presidendiga Tartu Ülikooli aulas peetud eestikeelse kõne teksti.
Igaüks, kes loeb seda kõnet praegu ja mõtleb selle sisu sügavasse nõukogude aega, peaks tegema ühe järelduse – see oli julge rahvuslik sõnum. Pöördudes üliõpilaste ja õppejõudude poole, rõhutas Kekkonen nende vastutust Eesti vaimse ja majandusliku arengu, eesti keele püsimise ja selle kaudu rahvuse identiteedi säilimise eest. Need mõtted on imeliselt kaasaegsed ka praegu. Presidendi kõnes on, tõsi küll, ka paar kohustuslikku reveranssi Nõukogude Eesti hariduse ja majanduse arengu suurte saavutuste ees.

Sõjaeelne Tallinna-Helsingi laevaühendus taastus
Visiidi kavas oli loomulikult käik Tallinna Elektroonikatehasesse ja tutvumine pealinna vaatamisväärsustega. Ent ka legendaarne suusamatk Käärikul kõigi toredate eel- ja järellugudega, kohtumine Teaduste Akadeemias Tuglasega, vana spordikaaslase Ruudi Toomsaluga, talumehega Adaveres ja presidendi abikaasa Sylvi Kekkoneni sünnipäevapidu Käärikul.
Soome presidendi visiidil oli suur tähendus järgnevale. Ta tõstatas Moskva ees küsimuse regulaarse laevaühenduse taastamisest Tallinna ja Helsingi vahel. See omakorda tõi Tallinna välisturistid ja peatselt hakati ainukesele Inturisti hotellile lisaks ehitama kaasaegset Viru hotelli.
Kohe taastati Eesti-Soome maavõistlused mitmel spordialal ning alustati TÜ ja Helsingi Ülikooli võistlust kergejõustikus. Tõsi, mõni aasta hiljem lõpetas need Moskva. Oli ju ennekuulmatu, et mingi liiduvabariik peab maavõistlusi Soome Vabariigiga. Vaid Nõukogude Liit oli võrdväärne partner.
Ainukesena püsis elus ülikoolidevaheline kergejõustikumatsh. Moskva tahtis sellegi lõpetada, aga tollased Eesti spordijuhid küsisid süütute silmadega, et mis saab võitjale välja pandud president Kekkoneni rändkarikast. See pani Moskva kõrged seltsimehed kukalt kratsima. Lugu lõhnas skandaali järele. Ülikoolid jäid võistlema.

Kultuurisidemed said uue hoo
Sama aasta sügisel kutsus Kekkonen oma residentsi Tamminiemil Soome mõjukad kultuuritegelased. Tema sõnum oli lihtne: Eesti kultuuri põhiareng on Eestis. Väliseesti kirjanike kõrval hakati tõlkima Eestis kirjutavaid kirjanikke: Krossi, Hinti, Tuulikut jt.
1967. aastal korraldati Soomes Eesti kultuurinädal. Helsingisse saabusid Estonia ooper ja ballett ning kunstnikud. Georg Ots laulis end jäädavalt soomlaste südamesse.
Muide, tollane Soome üliõpilaslehe peatoimetaja Paavo Lipponen kirjutas oma lehes artikli Kekkoneni sõnumi toetuseks. Sai temagi nagu Kekkonen parempoolsetelt nahutada, kes tõlgendasid Kekkoneni Eesti-käiku Moskva-meelseks ja Eesti inkorporeerimise tunnustamiseks. Välis-Eesti lehtedes kirjutati sama.
Aga meie uksed läksid lääne poole lahti ja Eesti elu jõudis Soome kaudu Euroopa ja maailma kuuldeulatusse. Soome ülikoolides hakati õpetama eesti keelt. Eestlastele hakkas siginema oma kodusoomlasi. Laevad hakkasid tooma pruugitud Ladasid. Ja veel palju muud.

Visiidi seiku ja meenutusi
Olen kogunud mälestusi inimestelt, kes olid selle visiidiga seotud. On palju inimlikke seiku, lausa anekdoote. Olgu selle kirjatüki lõpus tõsilugu visiidi köögipoolest, mille allakirjutanule jutustas meisterkokk Toomas Kirss. Ta oli siis alles kooli lõpetav kokapoiss ja neid kamandati presidendi auks antava piduliku söömise ettevalmistuseks Inturisti kööki.
Müürisepp, Klausson ja Käbin olid otsustanud kõrgele võõrale pakkuda metslinnupraadi. Poisid askeldasid kuumade pliitide ääres. Laua taga juhatasid paraadi tollane Gloria poolakast peakokk ja Kekkoneniga kaasas olnud isiklik kokk. Laual oli meeste ees pudel "Vana Tallinna", mida maitsti õpetuste vahele. Ilmselgelt see jook mõjus.
Kui kõik valmis oli ja kelnerid rivis liudu saksakambrisse viima, peatasid neid kambriuksel seisnud lipsuga mehed Pagari tänavalt. Et vaja kontrollida, kas pole haavleid linnupugudesse jäänud. Siis tõstnud Kekkoneni reipas tujus kokk häält ja hüüdnud: "Minu peremees on nii kõva mees, et on neid haavleid ennegi söönud. Viige sisse, poisid!"
Tal oli õigus. Oli kõva mees see Kekkonen …

See oli Kekkoneni viimane raamat
Veerand sajandit tagasi kirjutas ta oma viimase raamatu "Tamminiemi". 80-aastane riigimees tegi kokkuvõtteid pikast poliitikuteest. Need pole mälestused – vana riigimees arutleb, kuidas väike riik võib hakkama saada Euroopas ja laias maailmas suure idanaabri kõrval. See võiks pakkuda mõtlemisainet meilegi: ministritele, rahvaasemikele, politoloogidele, ajaloolastele, välispoliitika kujundajatele.
Nüüd on see raamat tõlgitud eesti keelde tänu U. K. Kekkoneni pärandiühingule ja Soome toetajatele Kone-Fondist. Raamatule on eessõna kirjutanud Postimehe lugejatele tuntud kolumnist, professor Jarmo Virmavirta.
Raamatule on lisatud tuntud Eesti-Soome kultuurisilla uurija professor Pekka Lilja artikkel "Eesti – Kekkoneni noorusarmastus" ja presidendi Tartu Ülikooli aulas peetud eestikeelse kõne tekst.
5. detsembril käis Tallinnas U. K. K. pärandiühingu esindus seda raamatut üle andmas president Arnold Rüütlile ja Riigikogu esimehele Ene Ergmale. Raamat oli mõeldud jõulukingitusena kõigile Riigikogu liikmetele.
"Tamminiemi" esmaesitlus oli Soome iseseisvuspäeval, 6. detsembril Mainori saalis, kus toimus Eesti-Soome Seltsi korraldatud õhtu. Päevakohase ettekande pidas kirjanik Ülo Tuulik.
Raamatut saab osta iga huviline Rahva Raamatu poodidest Tallinnas.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)