USA hõivatud võtmeküsimuste lahendamisega

Kadri Simson (vasakul) koos USA Kongressi liikme Jo Ann Emersoniga Washingtonis

Poolteist aastat USA presidendiks olnud Barack Obama ees seisavad välispoliitika areenil neli võtmeküsimust. Kuidas maailm toibub majanduskriisist? Mis saab vinduvast Lähis-Ida rahuprotsessist? Mis saab Iraanist? Kuidas USA sõnastab Afganistanist väljumise põhimõtted?

President Obama päris eelkäijalt kaks ebapopulaarset sõda. Ameerika Ühendriigid, erinevalt NATO Euroopa-liitlastest, näevad end sõjas oleva riigina. Kuid Obama püüab Afganistanis nagu Iraagiski leida pikka aega kestnud konfliktile lõpplahendust. Enam ei räägita võidust kui sellisest ega ka võitlusest terrorismiga. Afganistanist väljumiseks on piisav ka olukord, kus saab väita, et maha jäeti mõistlikul tasemel stabiilsus.

Ajasurvet väljumiseks dikteerivad Euroopa riigid. Neist mitmed on sõnastanud enda jaoks, et sõda Afganistanis lõppeb siis, kui nende riigi parlament nii otsustab. Oma väed viis neil päevil välja Holland. Vägede lahkumise on otsustanud ka Kanada parlament. Tuleval aastal alustab lahkumist Saksamaa. Suurbritannia peaminister andis pärast valimisvõitu lubaduse, et tema riigi väed on Afganistanist lahkunud 2015. aastaks.

Möödunud kuul kogunesid Afganistanis esindatud riikide tipp-poliitikud Kabulis nõupidamisele, kus lepiti kokku, et 2014. aasta on tähtajaks, mil Afganistani presidendi Hamid Karzai valitsus jääb olukorra eest iseseisvalt vastutama.

Julgeolekuanalüütik Anthony Cordesman nimetas peatselt üheksa aastat kestnud sõja suurimaks probleemiks, et endiselt ei ole keskvalitsusel esindatust suuremas osas Afganistani piirkondadest. Seni, kuni Karzai valitsus riiki hallata ei suuda, pole temast ka vastutuse ülevõtjat. Nii püüabki USA saavutada murrangut vägede lühiajalise kolmekordistamise kaudu. Kui aasta alguses oli USA väge Afganistanis 30 000 meest, siis suve lõpuks paisutatakse see ligi 100 000 meheni. Nii hakkab olukord aina enam meenutama Iraagi sõja lõpupäevi, mil rahvusvahelise koalitsiooni osapooli jäi aina vähemaks. Enne Hollandi lahkumist oli Afganistanis 46 riigi koalitsioon, kuid kaks kolmandikku vägedest on juba USA omad.

Siiski ei ole sõda ja selle lõpetamine USA valimiste seisukohalt enam peateema. Tõtt öelda, sõda ei olnud seda juba presidendivalimiste ajalgi, sest jõuliselt trügis debattidesse majanduskriis. Kui kaks aastat tagasi tundus, et ees on ootamas halvim majanduslangus pärast 1930. aastate suurt depressiooni, siis nüüdseks on halvim ära hoitud. Obama on jõuliselt toetanud majanduse elavdamise pakette, mille abil on riik panustanud miljardeid dollareid investeeringutesse ja töökohtade loomisesse, päästnud pankrotist mitu olulist autotehast ning kehtestanud pankadele karmi regulatsiooni. Obama administratsioonil on õnnestunud tööpuuduse kasv pidurdada, kuid sellele vaatamata on tööpuudus üheksa protsenti.

Oktoobris ees ootavatel vahevalimistel on demokraatidel tõsine oht kaotada oma positsioonid nii Esindajatekojas kui ka Senatis. Oma emotsionaalse osa demokraatide populaarsuse langusesse andis kindlasti ka Mehhiko lahe naftakatastroofi pikk agoonia.

Kuid peamiseks põhjuseks on siiski majandus. Obamal õnnestus Bushi ajal alguse saanud majanduskriisi küll ohjeldada ning vältida selle muutumist tõeliseks majandusdepressiooniks, kuid tavavalijad on viimasel kolmekümnel kuul siiski kogenud palju ebakindlust.

Majanduslikud mured kantakse valimisolukorras aga võimulolijate arvele. Kui pooled töötajatest on viimastel aastatel kogenud kas töötust, palgavähendamist või sundpuhkusele saatmist, siis ei ole nad samasuguse olukorra jätkumise poolt. Paljud noored, kes kaks aastat tagasi olid demokraatide innukaimad toetajad, on nüüd töö leidmisega eriti raskustes. Nii on iga neljas alla 30-aastane täiskasvanu olnud sunnitud tagasi kolima vanematekoju. Pettumus ja madal valimisaktiivsus on aga vesi vabariiklaste veskile.

Vaatamata vahevalimiste tulemustele jätkab Obama presidendiametis ning peab eeloleva kahe aastaga saavutama lahenduse riigi majandusolukorrale ning leidma vastused ka rahvusvahelistele mureküsimustele. Tõhus tegevus annab ka lootust, et Obama tagasivalimiskampaania ajaks on jõujooned taas demokraatidele soodsamad.

KADRI SIMSON, Riigikogu Keskfraktsiooni esimees

Jaga |