Niguliste pommitamise järgsel päeval

HEIMAR LENK,      06. märts 2002


Kalender näitas kümnendat märtsi. Tallinn oigas. Linna kohal taevas hõljus raske suitsuvine. Paljud ei suutnudki veel tajuda, mis juhtunud. Pommirünnak oli muutnud teiseks nii linna kui tema inimesed. Hulk maju põles. Suur osa rahvast oli lahkunud Nõmme ja Pirita poole.
Kes lõuna paiku kesklinna juhtus, võis Harju tänava rusude vahel noorukest, pruunis baretis tütarlast turnimas näha. Paberirull kaenlas ja värvipintslid käes. Varemete vahelt tee läbi murdnud, jõudis kunstiüliõpilane Niguliste kirikuni. Püha Nikolause templil seisid vaid seinad püsti. Altarist võis päeval päikest näha ja öösiti tähti lugeda. Katus oli kadunud. Pomm ei säästnud ka pühakoda.
Kahekümne kahe aastane kunstnik Margareete Fuks istus plahvatusest veel soojadele kividele ja hakkas maalima. Just niisugusena, nagu kõrvaloleval pildil näha, seisis hävitusest räsitud kirik tema ees. Pool sajandit ja kaheksa aastat tagasi.
Näitustel on seda pilti vahel välja pandud, kuid kusagil ära trükitud veel pole. Täna me teeme seda. Et meenutada traagilist ja kurba lehekülge tallinlaste ajaloost.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (9)