EW 95 ja paanikas eliit

Vahetult aastapäeva eel tehti „uudishitiks" sõjaeelse iseseisvusaja „päevaarvu rekordi" löömine „uuel iseseisvusajal". Ülepäeva veendakse avalikkust küll riikluse garantiide (EL, NATO ja eurotsoon) vääramatuses, küll suveräänse riigi põhiseaduslikus stabiilsuses läbi kahe kümnendi, küll väidetavas enneolematus makromajanduslikus õitsengus võrdluses euroliitlastest „klubikaaslastega".

Pikemat aega on hoos „vabadusvõitlusele" igat sorti ausammaste püstitus, nagu sedasorti taieseid juba küll ei oleks. Üksteise järel toimuvad riigitruude organisatsioonide lipuõnnistuse-tseremooniad märkimaks ära kõige kõrgema astme turvagarantiisid kujunenud valitsemismudelile. Kodutütred ja noorkotkad aatelise järelkasvu taimelavana on kuulutatud totaalses kasvutsüklis olevaks.

Kas kõik ikka nii on, kui seda välja paista lastakse? Tundub äravahetamiseni sarnane Eesti NSV lõpuaastatega, kui trummipõrina saatel „Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni aastapäevi" tähistati, sotsialistlikku maailmasüsteemi tervikuna ja sotsmaade sõjalist Varssavi blokki inimkonna turvalise tuleviku garantiiks nimetati, Eesti NSV põhiseaduslik kord ajaproovi läbinuks kuulutati, ikka uusi mälestusmärke „punakangelastele" püstitati ning tähekese-, pioneeri- ja komsomoli-show'sid järelkasvu demonstreerimiseks lavastati.

Kõik see oma kunstlikus forsseerituses näib ajaloospiraali vääramatuses üha korduvat.

Miks ja kellele uut potjomkinlust vaja?

Aga see on ju valitseva eliidi klassikaline reageering lokkavale viletsusele väidetava makromajandusliku edu taustal. Ka Gorbatšovi omaaegsel „uutmisel" tekkinud kihistumist, inflatsiooni ja ebakindlust püüti leevendada propagandakäraga - räägiti viisaastakuplaanide edukast täitmisest kui sammukesest helge kommunistliku tuleviku suunas ja uue põlvkonna truudusest rõhumisest vabale ühiskonnakorrale.

Ka Eesti riigi valitsev eliit on arusaamisele jõudnud tupikust, kuhu 20 aastat tagasi valitud majanduslik ja sotsiaalne mudel on jõudnud. Sellest ka paanika, mis hiljutisel juubelil riigi peaaegu kõigi liidrite kõnesid punase joonena läbis - alates valitseva Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskopi aastapäevamissast kuni ilmaliku riigieliidi peokõnedeni. Ja seejärel juhtivate majandusanalüütikute ääremärkustes. Kõige avameelsemalt kõlas „katastroofiaimus" riigipea Toomas Hendrik Ilvese aastapäevakõnes.

Peapiiskop Andres Põderi siiras mure

Tähelepanuväärsed olid Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskopi Andres Põderi traditsioonilise kantslikõne varasemast muutunud rõhuasetused. Tema senine traditsiooniline käsitlus - mitte segada „sotsiaalset evangeeliumit" „kristliku evangeeliumiga" ehk, teiste sõnadega, ignoreerida maist ja rõhuda „taevalikule perspektiivile" - oli omandanud tõeliselt uue värvingu. Kirikupea kurtis 95 aastat tagasi riigile pandud nurgakivi - „Manifest Eestimaa rahvastele" - devalveerumist tänases Eesti riigis.

„Kuidas võis juhtuda, et „ehitajad" nurgakivi kõlbmatuks tunnistasid? Kas puudus neil kvalifikatsioon? Ilmne on, et hooneehitajad ei arvestanud tervikuga /... / Ei saa ühiskonda olla ilma inimesteta. Kõige olulisem on olla inimene - alles seejärel eestlane, eurooplane või maailmakodanik," kuulutas Põder.

Ja kuigi hingekarjane leidis, et „inimese väärtus pole bioloogilise arengu ega sotsiaalse kokkuleppe tulemus, vaid Looja poolt sündimises kaasa antud kingitus", kõlas selgelt läbi mure ühiskonna kui terviku tuleviku pärast.

Hea, kallis ja austatud Ansipi kõnes

Riigi „ilmalikest liidritest" võttis poliitiliselt mõistetava tagasihoidlikkusega esimesena sõna peaminister Andrus Ansip - mitte Stenbocki majas, vaid kodulinnas Tartus. Mõistes riigimehena oma isiku ebapopulaarsust avalikkuses, lubas ta endale kokku kaheksal korral kasutada epiteete „kallis", „hea" „austatud" (kallis eesti, head kaasmaalased, head sõbrad, head tartlased, head kuulajad, austatud kuulajad).

Selle asemel et öelda:

* et vaesus sünnitab meeleheidet ja süvendab arusaama, et võimul olijad on ebaõiglased;

* et kõrgi valitsuse jaoks eksisteerib vaid üks mõõde - raha, mitte inimesed;

* et ilmselt jääb igas vabas ühiskonnas paratamatuks, et ühtedel on rohkem ja teistel vähem raha;

* et ei ole õige, et võimulolijad mõtlevad ainult enda peale;

* et tigedus, mis täidab mõtete maailma, aitab luua soodsat fooni ja õigustust füüsiliseks vägivallaks.

Peaministri kõhedus tuleviku ees väljendub repliigis: „Mulle teeb muret juunikommunistide retoorikale sarnanev üleskutse revolutsiooniks, mis võib saada saatuslikuks." Kas anno 2013 on ajaloospiraali pidi naasnud ühiskondlik sotsiaalne mõõde, mis 1940. a. juunis tõi tänavale „võõrvägede kaitse alla" puuduses vaevlevaid kaaskodanikke?

Ene Ergma rahutus

Paanikaelemendid (tõsi küll, kõnelejale omases akadeemilises vormis) kõlasid ka seadusandliku kogu juhi, spiiker Ene Ergma kõnes lipuheiskamise tseremoonial aastapäeva varahommikul.

Kas eesti keele ja eesti rahva püsimise kahtlus eestlaste emigratsioonilaine taustal on „märk tragöödiast või on see loomulik ja ootuspärane vabaduse kasutamine"? - küsib ta. Ka tema hinge närib rahutus.

Ilves kutsus uuele püksirihma pingutamisele

Ja lõpuks Vabariigi Presidendi aastapäevakõne. Konstateerides, et „kuidas ja üldse miks peaksid makromajanduslikud näitajad rõõmustama neid, kellele igapäevane toimetulek muret teeb, neid, kelle palganumbris taastunud majanduskasv ei kajastu ning kes jälgivad murelikult hindade kasvu", hoiatades, et „järgmise viie, maksimaalselt seitsme aasta jooksul muutub me olukord oluliselt halvemaks", et „vähese sündimuse ja eluea pikenemise tõttu peab juba 2018. aastal kolme inimese tööst piisama viie inimese ülalpidamiseks" ja et „järgmisel, 2020. aastal algaval EL-i finantsperioodil ei pruugi me enam saada kaugeltki nii kopsakat toetust kui kaks nädalat tagasi kauples meile välja valitsus", et „me ei tohiks luua endale illusiooni mingist imerohust, mis kõik valud korraga leevendab", et „Eesti majandus ei saagi rõõmustada neid, kellele vaesuse vältimiseks loodud toimetulekutoetusest ei piisa" - soovitab ta unustada nostalgiline minevik. Me ei võrdle enam tänast päeva okupatsiooniga, kus näljane viletsus erakordne; ja laulva revolutsiooniga, kus ei mässatud, vaid lauldi ennast vabaks, kuna kõht oli täis; ja alustame elujärje „kestliku parandamisega" - sarnasena omaaegse „kommunismiehitamisega".

Riigipea kuulutas välja uue ja „kestva" püksirihma pingutamise perioodi, mööndes mokaotsast, et „ehk võiks me sotsiaalpoliitika mudel ja reeglid olla vähemalt ajutiselt paindlikumad, et oma inimesi aidata".

Herman Van Rompuy kutsuti meeleolu tõstma

Eesti riigijuhtide mõtteavalduste kompleksis ei hämmasta ka pidupäevajärgselt Eestisse meeleolu tõstma tulnud Euroopa esimene mees Herman Van Rompuy, kes algul „mett moka peale" määris („Eesti pole mitte ainult heaks näiteks, vaid ka inspiratsiooniks, kuidas majanduskriisis tegutseda"), ning sellele kohe vee peale tõmbas, öeldes: „Kui on taastunud finantsstabiilsus, läheb aega, kuni taastub usaldus ja investeeringute kasv. Hetkest, mil majandus kasvama hakkab, läheb aega selleni, et hakataks taas töökohtasid looma."

Niisiis, ei aita hädaorust välja tulla ka kuulumine föderaliseeruvasse Euroopasse. Eesti riigijuhtide paanika on põhjendatud.

Mida Eesti eliit kriisisituatsioonis soovitab?

Peapiiskop: „Eesti vajab meie palveid."

Peaminister: „Võib-olla just järgmisel aastal sündivad lapsed ja lapselapsed võiksid olla meie parimad kingitused oma riigi sajandaks sünnipäevaks. Et neid kingitusi saaks hästi palju!"

Riigikogu spiiker: „Eesti rahvas ja eesti kultuur püsivad, kui meie mõtted ja valikuvõimalused on priid."

Vabariigi President: „Me peame järgmise seitsme aasta jooksul nii targaks saama, et me saame ise hakkama ... Vabadus on otsimine, vabadus on eksimine, vabadus on kaotamine, jälleleidmine ja lakkamatu küllastumine... Teeme meie sajandaks aastapäevaks Eesti korda."

Pragmaatiline Neivelt

Erinevalt religioosse ja riigieliidi idealistlikest abstraktsioonidest on majanduseliidi kaugeltki mitte sotsiaalselt mõtlev prominentlus ekspankur Indrek Neivelti näol jupp maad pragmaatilisem:

„Kui valitsuse tegemistest rääkida, siis seal on viimasel valitsemisperioodil paljuski toiminud probleemide eitamine. Probleemi puhul tuleb kõigepealt tunnistada, et midagi on valesti. /.../ Madalapalgaliste elustandardit tuleb parandada, muidu jookseme ummikusse."

TIIT TOOMSALU, endine Riigikogu liige, vasakpoolne

(Tsitaadid EV 95. aastapäeva kõnedest ja meediast - T.T.)

Jaga |