Kas ajakirjandus on poliitika?

Avaldus on ootamatu. Eriti olustikus, kus üldsusele püütakse endiselt sisendada ajakirjanduse erapooletust, fakti ja kommentaari erinevust, vähemalt paari allika olemasolu tähtsa uudise puhul ning arvamuste paljusust koos vastaspoole seisukohaga. Vikipeedia nimetab ajakirjanduseks aktuaalsete sündmuste kohta informatsiooni kogumist, kontrollimist, analüüsimist ja esitamist.

 Regulaarselt avalikkuse ees esineva meediategelase ja vastava ala õppejõu Hõbemäe seisukoht vajaks kindlasti laiemat arutelu. Nii Tartu ja Tallinna ülikoolide akadeemilise seltskonna kui ka meediaväljaannete juhtide seas.

 Hõbemägi väitis, et tänapäeva poliitikat ei ole võimalik teha kusagil mujal kui meedias endas. „Kui vaatame kõige silmatorkavama näitena Tallinna Televisiooni või Pealinna ajalehte, siis tahame või ei taha, see on meedia. Võtame teisest äärest Eesti Päevalehe, millel on väga täpselt selged poliitilised eesmärgid. Ajakirjandus teeb kogu aeg poliitikat. Ajakirjandus ei ole ammu enam peegel,“ väitis Hõbemägi.

 Kui nii, siis on Eesti meediatarbija aetud segadusse. Kui kõik on poliitika, siis kerkib küsimus: keda uskuda, keda mitte? Ehk teiste sõnadega – meid sunnitakse uskuma seda sõnumit, mille annab meie lemmikerakonna väljaanne.

 Lihtsam oleks vastata Sven Kivisildniku sõnadega: „Korrumpeerunud eliidi valed ei tööta enam, USA-s ei usu korporatiivset meediat 77% inimesi. Oletatavasti on see number meil isegi suurem.“Hiljuti esines keeleteadlane Mati Hint mõttega, et Eestis oleks vaja riigi poolt toetatud alternatiivset ajakirjandust. Vaid siis saaksime valida, kes räägib tõtt, kes aga tõega vassib.

HEIMAR LENK, ajakirjanik

heimar.lenk@riigikogu.ee

Jaga |