Võtkem vene küsimust rahulikult, kuid ausalt ja tõsiselt

LEMBIT KOIK,      09. märts 2005


Viimasel ajal on olnud poliitikuid ja teisigi arvajaid nii meil kui mujal, kes on avalikult pahaks pannud, et Venemaa eesotsas oma presidendiga pole ikka veel öelnud seisukohta MRP ja selle salaprotokollide asjus. Ent mis neil enam siin öelda, sest seda on ju kõige kõrgemal tasemel juba tehtud.

Peaksime mäletama, et Baltimaade rahvarinded olid oma suurürituste ja tõhusate välissidemete abil saavutanud rahvusvahelise surve NSV Liidule. Eestist NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressi valitud saadikud viisid koostöös Läti ja Leedu kolleegidega meie taotluse lõpule – kongress tühistas oma otsusega 1989. aasta lõpus, pärast Balti ketti, Molotovi ja Ribbentropi allkirjadega Moskvas sõlmitud kuritegeliku ning rahvusvahelist õigust eiranud pakti.
Stalini ja Hitleri sobing on maha kantud, end NSV Liidu õigusjärglaseks pidaval Venemaal tuleb seda otsust vaid austada. Kõik neis asjus sõnavõtjad peaksid seda teadma, nagu sedagi, et lääneriikide, ka USA, valitsused pole ametlikult tunnustanud stalinliku NSV Liidu Balti riikide annekteerimist 1940. aastal ning MRP koos salaprotokollidega on loetud tühiseks.

Igatsused imperialistliku NLiidu järele

Mis muusse puutub, siis öelgem keerutamata ja otse: Venemaal pole nõukogulik mõttelaad kuhugi kadunud. Kõike, mida maailmas seal toimuvast räägitakse, peetakse mõistmatuks, kui mitte järjekordseteks provokatsioonideks. Mõni poliitiline kloun, kelle „isa on jurist ja ema venelane", on maailma juba ümbergi jaganud. Venemaa prevaleerigu kõiges ja kõikjal.
Mis Venemaa territooriumil elavatesse väikerahvastesse puutub, siis on ikka nähtav küll, et surve nende lõplikuks venestamiseks on väga tugev. Kes vähegi tõrksaks osutuvad ja vabadust ihkavad, kuulutatakse vastuhakkajaiks või koguni terroristideks, kelle vastu lastakse käiku ka relvad.
Mis Baltimaadesse puutub, siis nõukogude ajal Venemaalt ja mujalt siia saadetud-saabunud väga jäiga, nn venekeelse kildkonna ning nende õiguste eest võitlemine, et need siiski „viiendaks kolonniks" saaksid jääda, kestab. Sellest räägitakse nördimusega rahvusvahelistes organisatsioonides, tehakse järjekindlalt avaldusi, et Eestis (ka Lätis) muudkui diskrimineeritakse, et vene keelt ei tunnistata teiseks riigikeeleks jne.
Suurvene shovinismi ideoloogia elab, selle nimel võideldakse vaat et viimse veretilgani. Sellest ei taheta aru saada, et Baltimaade põlisrahvad oma iseseisvais riikides ei saa ega või suurvene shovinismi ilminguid sallida. Venemaa suurmeheks peetav Lenin mõistis sajand tagasi suurvene shovinismi karmilt hukka, kuid millegipärast ei võeta seda tõsiselt, võidutseda lubatakse panslavismil. Sisuliselt igatsetakse imperialistliku NSV Liidu järele. Suurtel demonstratsioonidel kantakse-lehvitatakse vanu punalippe koos Stalini piltidega, lauldakse NSV Liidu hümni, mis ju „rahva soovi" arvesse võttes ametlikult taastatigi Venemaa hümniks. Shovinism õilmitseb täies jõus ja impeeriumimeelsusel on raske taanduda.

Eesti kahe veskikivi vahel

Ent mõtiskleda tasub ka meie oma ajalooasjus. On selge, et MRP mõjutas nii Eesti kui kõigi Baltimaade ajalookulgu. Mis juhtus ja juhtuma hakkas, on neil põlvkondadel, kes selle läbi elasid, omaenese kogetu põhjal teada. Ometi on sellest perioodist erinevaid käsitlusi, eriti seoses sõjaga.
Kuidas oli Eesti Teise maailmasõjaga seotud? Eesti Vabariik soovis jääda neutraalseks. See ei õnnestunud, Eesti hoopis okupeeriti. NSV Liidu okupatsioon kestis meil Euroopas juba alanud sõja ajal aasta. Iseseisev riik oli likvideeritud, vabariigi president Päts Venemaale deporteeritud ning nõukogude rezhiim kehtestatud. Siis saabusid sõjategevuses NSV Liidu vastu Saksamaa väed.
Eestit okupeerinud riigid, NSV Liit kaks korda ja pikemat aega, Saksamaa üks kord ja lühemat aega, mobiliseerisid rahvusvahelist õigust ignoreerides meiegi mehi. Juhtus nii, et vanad sõbrad, klassivennad, isegi vennad, isad ja pojadki sattusid käsualustena sõjatandril vastakuti, osutusid üksteise suhtes vaenlasteks. Kumb pool see siis õigem oli-on?
Tegemist polnud üldsegi Eesti sõjaga, meil polnud enam oma riiki ega sõjaväge. Eestist sõtta tõmmatud mehed olid sundseisus ja kandsid võõrriikide vormi. Ühed teenisid lahinguliste teenete eest NSV Liidu kuldtähti ja muid autasusid, teised Saksamaa rüütli- ja raudriste. Üks pool võitles Punaarmees lääneliitlaste poolel ja võitis sõja fashistliku Saksamaa vastu, teine pool võitles kommunistliku NSV Liidu hävitamise nimel ja sisuliselt tulevase Ostlandi, mitte "Estlandi" eest ning kaotas sõja.
Mõlemal poolel olid varjus ka Eestit valitseda tahtnud seltskonnad, kellest eesti rahval siin kodumaal polnud viimasel sõjasuvel ja -sügisel aimugi. Teati vaid Saksa okupatsioonivõimule allutatud nõrka omavalitsust eesotsas Hjalmar Mäega, mis kadus. Kuid kadusid ka muud võimalusteta ning rahvale teadmatud ja riigiõiguslikult problemaatilised iseseisvuse tahtjad, kellest nüüd on rääkima hakatud.
Niisiis, MRP ja salaprotokollid sõlminud üks kuritegelik pool hävitati, teine kuritegelik pool jõudis aga 1944. a sügisel Eestisse tagasi ning jätkas kompartei, Vares-Barbaruse ja Co vahendusel meie maa haldamist. Eesti rahval ei jäänud muud üle kui kehtestatud rezhiimiga taas kohaneda ja sundseisus olles ka repressioone taluda. Vastuhakkajad ja nn teisitimõtlejad elimineeriti. Iseseisev Eesti oli ja jäi kauaks vaid eestlaste unelmaks.
Kuni Eestimaa Rahvarinde asutamiseni, mil algas põhimõtteline poliitiline võitlus suveräänsuse taastamiseks, mida aktsepteerisid toonased võimud. Sajad tuhanded inimesed tulid selle liikumisega kaasa, seisid nagu müür Baltimaade rahvarinnete korraldatud Balti ketis ning olid kindlad, et ükskord me võidame niikuinii! Võit saavutati. Kuid kas sedagi perioodi on käsitletud-esitatud objektiivselt ja ühtmoodi? Arvan, et mitte.

Lõpp parteipoliitilisele ajalookäsitlusele

Ajalookäsitlustes on läbi aegade ette tulnud zhongleerimist. Kahjuks ka meil. Allakirjutanule on vastuvõtmatu nõukogude kommunistlik võltsitud ajalugu. Kuid vastuvõtmatu on ka marurahvuslusest lähtuv, fakte eirav ajalookäsitlus. Ei saa ju õigeks pidada, et tooniandjaks kujuneks mingi väike seltskond, kes peab ennast tõelisteks isamaalasteks oma tõdedega, kõiki ülejäänuid aga lihtsurelikeks isamaa-armastajaiks, kes suurt midagi ei mõista.
Tahaksin väga, et mõned nooremad ajalugu õppinud mehed, kes sõda ja kannatusi, sügavaid läbielamisi on ainult filmides näinud, oleksid oma käredas tarkuses tagasihoidlikumad. Igasugune parteipoliitiline ajalookäsitlus tuleb diskvalifitseerida. Ajalugu vajab faktide austamist ja mitmekülgset analüüsimist, et võimalikult objektiivselt järeldusi esitada. Eeskujusid ju Eesti ajalukku puutuvalt leidub meie endi hulgast, aga ka sugulasrahva soomlaste seast ja kaugemaltki, kes on kindlad põhimõttes, et emotsioonid ja ühekülgsus ajalookäsitlusse ei kõlba.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)