Andrei Konstantinov: Karta ei tule uurimustulemust, vaid halvasti tehtud tellimust

2. novembri kohtumine oli teemal "Uurimist viib läbi reporter". Korraldajad olid otsustanud selle pühendada tänapäevase meedia osale kuritegevuse, korruptsiooni, poliitilise künismi jpm valgustamises.

Bakonin-Konstantinov

Andrei Konstantinov, üks uuriva ajakirjanduse meistreid, on lõpetanud Peterburi Ülikooli araabia maade ajaloo erialal ja alustas tööd sõjaväetõlgina Jeemenis NSV Liidu sõjaväeluure erivägedes. Pärast leitnandiks saamist saadeti teda veel mitmesse erikomandeeringusse, sealhulgas Liibüasse, kus töötas kolm aastat. 1991. aastal lõpetas oma sõjaväelasekarjääri ning asus tööle Leningradis (praegu Peterburi) ajalehe Smena korrespondendina.

Konstantinovi sõnul olnud Smena lausa radikaalselt nõukogudevastane ajaleht ja seetõttu suhtuti uude töötajasse esialgu suure ettevaatlikkusega. Tema endiste töökohtade tõttu olid kolleegid kindlalt veendunud, et ta on mingi KGB agent, kes on toimetusse nuhkima saadetud. Ajakirjandusse sattus Konstantinov aga tänu selle, et olevat juba sõjaväelasena ajalehtedesse artikleid kirjutanud. Avaldas ta neid loomulikult varjunime all, pseudonüümiks sai Konstantinov. (Andrei Konstantinovi tegelik nimi ongi Andrei Bakonin.) Pseudonüümi kasutas ta kõigepealt seepärast, et sõjaväes teenides polnud lubatud oma nime all ajalehtedele kaastööd teha. Hiljem ei hakanudki ta enam midagi muutma, sest teda kui Konstantinovit juba tunti ajakirjandusmaastikul, pealegi olevat ta just sel ajal lahutanud oma esimesest abikaasast, kes oli tuntud teleajakirjanik. Ning ta polevat tahtnud, et temasse suhtutaks kui „selle Bakonina abikaasasse".

Uurivate ajakirjanike grupp

Ajalehes Smena lõi Andrei Konstantinov kriminaalosakonna või uurivate ajakirjanike grupi, sest see oli tema sõnul ainus asi, millega ta tahtis ja oskas kasvõi natukenegi tegelda. Kultuurielust ei teadnud ta kohe üldse midagi, sporti ei sallinud lausa orgaaniliselt, kuigi oli sellega oma elus tõsiselt tegelnud, jalgpalli aga lausa vihkas, majanduses oli samuti täielik profaan. Nii olevat jäänudki ainus võimalus - võtta hoole alla kuritegevus. Varasemast ajast tal oli veel küllalt palju tuttavaid jõustruktuurides, aga mõnedki kunagised trennikaaslased ja semud olid liitunud kriminaalsete grupeeringutega. Nii kujunes tal oma, kui nii võib ikka öelda, informaatorite võrgustik kriminaalmaailma mõlemal serval. Tegelikult ei olevat need siiski olnud mitte lihtsalt informaatorid, vaid inimesed, kes suhtusid temasse hästi.

Konstantinov rääkis, et uurivate ajakirjanike grupp töötas umbes kaheksa kuud ja hakkas siis lagunema. Asi oli selles, et neil oli materjali hankida tunduvalt raskem kui teistel ajakirjanikel - ei toimunud ju põnevaid kuritegusid lausa iga päev, toimetuses aga maksti honorari n-ö ridade pealt. Uurivad ajakirjanikud olid sunnitud tunduvalt rohkem tööd tegema, et kõhtu täis saada, seepärast polevatki olnud harvad ka juhud, et mõni ajakirjanik hakkas lugusid lihtsalt välja mõtlema.

Aastail 1994-1996 töötas Konstantinov Komsomolskaja Pravda erikorrespondendina Peterburis ja Kirde-Venemaal. 1996. aasta juunis loodi tema algatusel kirjastuse „Šanss" juurde Uuriva Ajakirjanduse Teenistus. 1998. aasta veebruaris asus ta aga peadirektori ja peatoimetajana juhtima informatsioonilis-analüütilist Uuriva Ajakirjanduse Agentuuri.

„Rootsi keelt ma ei oska, ma lihtsalt kirjutan rootsi keeles..."

Laiem tuntus tuli Konstantinovil tänu raamatutele „Advokaat", „Kuritegelik Venemaa", „Bandiitlik Peterburi" jt. Nende kogutiraaž ulatub üle 20 miljoni.

Raamatute saamislugu oli üsnagi omapärane. Konstantinov rääkis, et kord võtnud temaga ühendust rootsi ajakirjanik Malcolm Dixelius, kes tegi ettepaneku olla konsultandiks filmile „Vene maffia". Konstantinov polevat algul sellest ettepanekust teab kui huvitatud olnud, kuid kui nägi honorarisummat, mõtles ruttu ümber. Hiljem kirjutasid nad Malcolmiga kahasse raamatu Peterburi kriminaalolukorrast. See sai pealkirjaks „Kuritegelik Venemaa". 1998. aastal tuli teine, täiendatud trükk, pealkirjaga „Vene mafioosod".

Andrei olevat diivanil vedelnud ja dikteerinud, Malcolm selle rootsi keeles üles kirjutanud. Kuna need olid Konstantinovil päris esimesed raamatuna ilmunud teosed, olevat tal tulnud kogu aeg seletada, et ta küll kirjutab rootsi keeles, aga rootsi keelt ei oska.

Järgmisena oli Konstantinoviga kohtuda tahtnud tuntud filmirežissöör, keda ta, tänu oma kultuurikaugusele, ei tundnud ja pidas mingiks hulluks. Valeri Ogorodnikov oli palunud, et ta kirjutaks stsenaariumi filmile „Bandiitlik Peterburi". Konstantinov aga olevat jumalakeeli kinnitanud, et ta ei oska stsenaariume kirjutada, et ta ei teadvatki, mis asi see stsenaarium on, ja et ta polevat oma ihusilmaga ühtki stsenaariumi näinud. Ogorodnikov olevat siis palunud kirjutada kusagil 7-10 lehekülge pika sisukokkuvõtte ja maksnud selle töö eest otsekohe peo peale 10 000 USA dollarit. Pahviks löödud Andrei olla läinud ja kirjutanud 14-leheküljelise resümee. Pärast tegi ta veel mitu kokkuvõtet. Kahjuks filmi jaoks raha ei leitud, kuid tema kirjutatud kokkuvõtetest tehti raamat. Pärast seda olevatki kirjastajad, püüdes üksteist üle maksta, talt aina uusi lugusid tellima hakanud.

Mõne aasta pärast olla kinokorüfee Vladimir Bortko uuesti „Bandiitliku Peterburi" stsenaariumi jutu juurde tagasi tulnud ning tänu Konstantinovi pankurist sõbrale alustatigi 2000. aastal filmivõtteid.

„Probleemid" on tööpraak

Kuigi filmitegemiskogemus on nüüdseks soliidne ning kirjastaja ja meediamänedžerina juhib Konstantinov mitmeid tuntud meediaväljaandeid, olevat tema põhitöö siiski seotud Uuriva Ajakirjanduse Agentuuriga. Ta võib rääkida sellestki, et agentuur pole mitte ainult iseseisvalt kuritegusid avastanud, vaid on juhtunud sedagi, et ka mõrtsukaid kinni pidanud. Küsimusele, kas uurivate ajakirjanikega ei toimu mingeid ohtlikke asju ehk „probleeme", vastas Andrei, et „probleeme" on kindlasti ette tulnud, kuid „probleemid" näitavad tema sõnul tööpraaki.

Konstantinovi sõnul ei tohi ajakirjaniku töös olla seiklusi, vastasel juhul lõpeb asi tolle ajakirjaniku ja tihtilugu kogu toimetuse jaoks halvasti. Kodanikujulguse eest Aasta Inimese aunimetuse saanu on veendunud, et 99 protsenti tööpostil hukkunud või kannatada saanud ajakirjanikest on kurbades tagajärgedes olnud ise süüdi. Põhjuseks on olnud kas ülemäärane uljus ja elementaarsete ohutusnõuete eiramine või ollakse kriitilist olukorda ise provotseerinud.

Kuna Uuriva Ajakirjanduse Agentuur tegeleb eelkõige tellimuste täitmisega, olid kohtumisele tulnud ajakirjanikud uurimistulemuste koha pealt esialgu küllalt skeptilised. Samas kinnitas Andrei Konstantinov, et nende agentuurist saab tellida uurimise, mitte aga tulemust. Need tingimused räägitakse tellijaga kohe sirgeks. Pealegi on surmkindel, et karta ei tule uurimistulemust, vaid halvasti tehtud tellimust.

IVARI VEE

ivari@kesknadal.ee

Järgmises Kesknädalas ilmub eksklusiivne intervjuu Andrei Konstantinoviga.

Jaga |