Aktiivse tegutsemise ajal oli hulk seiku, mis on teistest tugevamini mällu jäädvustunud. Näiteks kiirustamine Loode-Tallinna Rahvarinde (RR) koosolekult Ädala t. Vereülekandejaamast Toompeale taltsutama interrindelasi ja edasine olukorra jälgimine Raadiomaja juures ja Kadriorus. Samuti öine patrullimine ümber Pagari t. kvartali takistamaks võimalikku materjalide väljavedu KGB-st.

Sajudise konverentsil Klaipedas esindasid RR-i Heinrich Ausmees, tartlane Albert Danilson ja mina. Seal tundsid meie tegevuse vastu erlist huvi Ukraina ja Valgevene aktivistid. Meil olid hämmastavalt sarnased püüdlused.

Rahvaettevõttes Norma oli pidulik lõunasöök sm. Štšebrikovi auks. Aukülaline ise, muide, pruukis ainult kaasatoodud sööki-jooki. Olin saanud trükisooja intrite lendlehe, milles nõuti Vaino Väljase tagandamist. Pidasin vajalikuks teda sellest teavitada. Enn-Arno Sillari vahendusel see ka õnnestus.

Pikemalt kirjeldan aga kolme  episoodi.

Tallinna volikogu esimees Andres Kork andis volikogu hoones toa 104 ja telefoni rahvarindelaste käsutusse. Toomas Priimetsa aktiivse tegevusega kujunes see info- ja suhtluskeskuseks. Ühel õhtupoolikul minu valvekorra ajal helistas sinna Tallinna Masinaehitustehase laskesektsiooni esimees Valdur Rohtla, laskurite hulgas populaarne hüüdnimega „Kutt“.Ta oli Loode-Tallinna RR-i aktivist ja tema mure oli suur – interrindelased nõudsid relvahoidla võtmete üleandmist! Asusin abi leidmiseks telefoniketast keerama. Sain ühenduse Raik Saartiga, kes oli sel ajal veel oma ametipostil kogenematu ega osanud lahendust välja pakkuda. Siseminister OLev Laanjärvega ei õnnestunud rääkida. Viimases hädas helistasin peaministri sekretärile. See daam, kahjuks ei tea ta nime, mõistis mõne lause järel olukorra ohtlikkust. Tunni-poolteise möödumisel helistas Valdur ja tänas abi eest. Sel ajal kureeris Kalinini rajoonis lasketiire venelannast miilitsamajor. Tema sõitis tehasesse oma meeskonnaga ja oli muidugi ärevil – peaminister ise andis korralduse kord majja luua. Relvad viidi miilitsasse hoiule, lubadusega olukorra rahunedes need tagasi tuua. Küllap toodigi tagasi, kuid asutuste lasketiirud likvideeriti peagi.

Järgmine episood

on juba Tallinna vanalinnas Uus t. 28 Rahvarinde büroos. Õhtul oli seal mingi laiendatud arupidamine, kuhu tuli ka presidendi juurest „kohvilt“ (või nagu praegu väljendutakse,“vaibalt“) sama mees, kes eelmises loos oli kiiresti reageerinud ohuolukorrale. Seekord aga... See oli rahvarinde ajal ainus kord, mil nägin löödud, isegi lootusetut Edgar Savisaart. Kainelt hindas olukorda Marju Lauristin, kes talle omaselt loogiliselt ja argumenteeritult pakkus välja tõenäolise arengu, mis hiljem ka täitus. Tundus, et Marju pani seekord Edgaris eneseusu seemne jälle idanema.

Kolmas lugu

on sealtsamast ärklikorruselt. Olime öövalves. Kasutada oli telefon ja kusagilt sõpradelt saadud logisev faksiaparaat. Ega telefoniühenduski eriti korralik polnud. Mainori konsultant Heinrich Ausmees oli meist kolmest ainus, kes kontoritehnikaga kokku puutunud, kuid temalgi oli raskusi sidevahendite käsitsemisel. Ja just sel ööl sõitsid dessantvägede soomukid Eestisse! Meile teatati kolonni liikumisest. Ragisevast infost läksid pooled sõnad kaotsi, vahest tundus kõne asemel kostvat roomikute müra. Mingi pilt nende liikumisest meil ikkagi oli ja seda infot ka edastasime. Oli ka neid, kes öösel valveruumi sisse astusid, et vahetult värsket teavet saada.

Igatahes põnev öö oli. Silma muidugi kinni ei saanud ja hommikul tuli magamatult tööle minna. Oli selline ajajärk meie elus!

Rahvarindes

lõid kaasa väga erineva iseloomu, teadmiste ja käitumisega inimesed, kuid kõik nad püüdsid innustunult oma arusaama järgi pakkuda paremaid teid iseseisvuse saavutamiseks, kuni naljakate situatsioonideni välja. Näiteks hilisema kuningriiklase Kalle Kulboki närviline pendeldamine Pärnus saalist välja ja tagasi, kuna tema ideed ei olnud teistele vastuvõetavad. Selleaegne tegevus ühiste eesmärkide nimel on ammugi asendunud erakondade vahelise mudamaadlusega, kus üksteisele ära tegemine tundub tähtsam olevat riigi ja rahva heaolust. Kahjuks!

Einar Lepp