Hullem kui enne

S FREDERICK STARR, MARIN STRECKI,      27. veebruar 2002




Afganistani lennundusministri tapmine rahvahulga poolt (keda ilmselt julgustas Afganistani enese vahevalitsus) näitab, et Afganistani ühiskond on jäänud sügavalt killustatuks. Afganistani armee esimesed reformid on muutnud aga asja ainult hullemaks.

Kabulis asuva Hamid Karzai ajutise administratsiooni kaitseminister on juba nimetanud oma uue armee kõrgemad ohvitserid. Minister, kindral Mohammed Fahim, on tadzhikk Panjhiri piirkonnast maa Põhjaosast, kes tõusis kolme kuu eest Põhja-Alliansi etteotsa, mille jõud vallutasid Kabuli pärast seda kui USA pommitajad olid neile selleks tee vabaks teinud. Tervikuna kujutavad tema ametissemääramised otsest ohtu Karzai eesmärgile maa taasühendada.

Puhas tadzhikkide klikk

Afganistan on paljurahvuseline riik. Suurim rahvusrühm on pushtunid, keda on kaks viiendikku. Hazaarid ja tadzhikid moodustavad kumbki umbes viiendiku rahvastikust. Fahimilt kindrali auastme saanud 38st ohvitserist on 37 tadzhikid ja üks usbekk. Kui mõni riigi 15-17 miljonist pushtunist võetakse teenima sõdurina, satub ta täielikult tadzhikkidest koosneva väejuhatuse käsutusse. Pushtu keel on siiski tadzhiki keelest sama erinev kui hispaania keel inglise keelest ja miljonid väeealised pushtunid teavad paremal juhul tazdhiki keelest ainult üksikuid sõnu.
Uue sõjalise juhtkonna geograafiline päritolu on sama kitsas kui selle rahvuslik kooseiski. 38st on 35 kõrgemat ohvitseri pärit Kabulist põhjas asuvast väikesest Parwani provintsist (kus asub Bagrami lennuväli) ja Panjhiri oru ümbrusest, mis oli Põhja-Alliansi tugiala. Afganistani 29st provintsist on seega riigi uuest sõjalisest eliidist välja jäetud 27 provintsi esindajad.
Võimalik, et sellise päritoluga juhtkond võiks oma kitsa kliki imagost üle olla kui nad esindaks vähemalt ühtlaselt maa rohkem kui tosinat erakonda. Aga ka seda ei saa nende kohta öelda. 38-st 18 kõrgemat ohvitseri tuleb ühest - Jamiat-e-Islami parteist, mida on kaua aega juhtinud mulla ja endine teoloogiaprofessor Burhanuddin Rabbani. Just see partei valitses Kabulis lühikest aega 1990. aastate keskel põhjustades verevalamise ja kaose, mis kallutaski enamiku afgaane tervitama Talebani võimuletulekut.

Pooled kindralid kommunistid

Jamiati liikmetega peaaegu võrdne on armeeladvikus kommunistide hulk. 38st 16 on kaua aega olnud ühenduses selle parteiga, mille sammud viisid 1970. aastate lõpul 1979-1989 kestnud Nõukogude invasioonile, mis kahele ja poolele miljonile afgaanile maksis elu. Enamik afgaane vaatab kommunistidele samamoodi, nagu tshehhid ja poolakad suhtuvad Hitleri natsionaalsotsialistidesse.
Tõsi, Afganistani inimesed nagu inimesed igal pool mujalgi astusid komparteisse erinevatel põhjustel ja mingil juhul polnud nad kõik kõvad ideoloogid. Kuid Fahimi kindraleist olid kuus kutselised Kommunistliku Partei töötajad, kes jätkasid sama partei palgalistena ka pärast Punaarmee sissetungi.
38-st 18 kõrgemat ohvitseri on Burhanuddin Rabbani juhitud Jamiat-e-Islami parteist. Just see partei põhjustaski 1990. aastate keskel Kabulis lühikese võimulolekuga sellise verevalamise ja kaose, mis pani enamiku afgaane tervitama Talebani võimuletulekut.
Kõik need kuus meest, pluss veel kolm kommunisti, kes teenisid Afganistani armees ohvitseridena, tegid terve aastakümne kestel aktiivselt koostööd Nõukogude okupantidega. Kujutlegem, kuidas näiteks prantslased oleks reageerinud kui nende sõjajärgses ohvitseridekorpuses olnuks veerand neid, kes tegid Saksa okupatsiooni ajal koostööd Wehrmachtiga! Afganistanis liiguvad jutud kiiresti ja afgaani rahvuslased (kelle hulka võib lugeda pea kõiki afganistanlasi) avastavad peagi kindral Fahimi ümbruskonna poliitilise tausta. Kui nad seda juba pole märganud.
Isegi see kaugelenähtav ühekülgsus ja erapoolikus uue armee juhtkonnas ei pruugiks olla ületamatuks probleemiks kindralid oleks professionaalid ja pühendunud oma maa relvajõudude ülesehitamise patrioodid. Kahjuks on 38st Fahimi edutatud kindralist ainult kümme professionaalset sõjaväelast, üheteistkümnes on teeninud piloodina. Selle kõrval on tervelt 24 kindralit (ülejäänud nelja taust pole teada) tulnud tsiviilelust, so kas endised kompartei töötajad või siis ühel juhul ka mulla-karjääri läbinud.

Mõtlemist ÜROle, Euroopale ja USAle

Mida kogu see statistika tähendab aga igapäevases reaalsuses? See tähendab, et kui rahvusvaheliste rahuvalvejõudude komandörid, nagu ka USA militaarametnikud ja diplomaadid, kohtuvad Afganistani asekaitseministriga, puutuvad nad kokku Abdul Rashid Dostumiga - mehega, kes on märkimisväärselt brutaalne ja korrumpeerunud väepealik ja kommunist, kes on jätkuvalt ühenduses sõpradega Punaarmeest, kes endiselt teenivad Moskvas. See tähendab, et Afganistani Relvajõudude ülem, nagu ka staabiülem ja Armee luurejuht on samuti kommunistid, kelle lojaalsus jääb ebaselgeks ning keda enamus afgaane umbusaldab.
Kas see meeskond võiks sõjast sakutatud Afganistani taas kokku liita? Kas selline meeskond Kabulis võiks süstida armee juhtkohtadest kõrvale tõrjutud kolme neljandikku Afganistani elanikkonda usaldust? Või on see pigem võitja-võtab-kõik sõjasaak, mis võib tulevikus põhjustada uue verevalamise nende poolt, kelle legitiimseid huve on armee juhtkonna moodustamisel küüniliselt eiratud?
ÜRO, Euroopa ja Ameerika poliitikakujundajad peaks kaaluma neid küsimusi enne väikese ja ebapopulaarse vähemuse võimukrabamise heakskiitmist.

S Frederick Starr on John Hopkinsi Ülikooli Kesk-Aasia ja Kaukaasia Instituudi esimees; Marin Strecki Smith Richardsoni Fondi asepresident
Copyright: Project Syndicate, February 2002

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (7)