Raamatut rahvavalgustajast Valdo Pandist oodati ammu

Sedasama soovi olin kuulnud korduvalt oma eakaaslastelt, sest 40-50 aastat tagasi oli Valdo Pant enamikus Eestimaa kodudes sage külaline. Seda mõistagi raadioaparaadi või teleriekraani vahendusel.

Autodidaktist valgustaja

Nüüd on see võlg lunastatud - mõni aeg tagasi ilmus raamat „Valdo Pant - aastaid hiljem", autoriks-koostajaks Pandi kunagine kauaaegne kolleeg Ene Hion. Pärast raamatu ilmumisele järgnenud avalikkuse esimeste emotsioonide lahtumist sooviksin nüüd sellele trükisele ja lugupeetud telemehele alljärgnevad read pühendada.

Valdo Pandist kirjutatud raamatu tulemus on vaeva väärt. Neile, kes Valdo Pandi karismat ise kogenud, avaneb see mees raamatulehekülgedel just sellisena nagu ta on tänini meelde jäänud - erudeeritud, sõbralik, muhe inimene, kelle sugestiivne esituslaad sundis tahes-tahtmata kuulama ja vaatama. Küllap pakub see raamat avastamisrõõmu ka noorematele, kel Valdo Pandist on vaid "mälestuste mälestus" või kelle jaoks Pant "on vist mingi laevaomanik", nagu vastas Ene Hioni küsimusele üks noorhärra.

Raamat toob esile tõdemuse, et Pant oli üks sellest põlvkonnast, kelle elu (nagu ka suure osa 1920. aastatel sündinud Eesti meeste elu) pööras pahupidi viimane suur sõda. See aeg räsis väga valusalt Pantide peret: hukkus vanim vendadest, suri ka isa. Vend Kalju pidi läbima vangilaagrite kadalipu. Valdol endal tuli olude sunnil kanda mõlema vaenupoole mundrit, mille tõttu ta kogu edasise elu pidi elama ohuseisundis. Sõjaajal said alguse ka tema järjest süvenevad terviseprobleemid.

Suure jälje Pandi ellu jättis too karm aeg ka sellega, et katkestas tema haridustee, mida ei õnnestunud mitmel põhjusel jätkata ka hilisemas eas. Seda suurem oli Pandi janu teadmiste järele ja soov end täiendada. Iseõppijana ahmis ta teadmisi kõikjalt, süstematiseeris ja korrastas neid, niimoodi kujunedes mitmes valdkonnas arvestatavaks autoriteediks ja erudiidiks. Kõige kujukamalt avaldusid Pandi laialdased teadmised aga tema raadio- ja telesaadetes, kus nendest said osa sajad tuhanded kuulajad ja vaatajad. Seetõttu sobib Ene Hioni arvates tema iseloomustamiseks kõige paremini sõna "rahvavalgustaja".

Teiseks Valdo Pandi isiksuse tunnusjooneks oli loovus. Tema saated olid ta enda kavandatud ja vastavalt toonastele nõuetele ka sõna-sõnalt kirja pandud. Samas ei piirdunud ta looming ainult enda juhitud raadio- ja telesaadetega. Lisaks nendele kirjutas ta sketše, estraadikavu, filmistsenaariume ja näidendeid, millest said algmaterjali oma loometööks teised inimesed.

Sõda nii nagu see oli

Ene Hioni andmetel oli Valdo Pandi üheks esimeseks meistritööks raadiosaade balletietendusest "Luikede järv" Helmi Puuriga peaosas.

Allakirjutanul seisavad Pandi saadetest selgesti silme ees vana-aastaõhtused mõtisklused. Ta seisis akna all, mille taga talvine härmas loodus ning mediteeris aja kulgemisest, elust ja surmast, hoolimisest ja andestamisest, looduse kõikvõimsusest ja igavikust.

Mõistagi ei saa Valdo Pandist mõeldes üle ega ümber mammutsarjast "Täna 25 aastat tagasi" (Pandi enda pandud tähisena T25at), milles ta päev-päevalt rekonstrueeris Teise maailmasõja käigu. Selles sarjas tuli 4 aasta ja 3 kuu jooksul ekraanile 313 saadet, mille tekstimaht oli 5000 A4-formaadis lehekülge.

Sarja ülima populaarsuse kinnitusena toob Ene Hion ära sellise fakti. Nimelt olevat üldlaulupeo korraldajad nõudnud ETV-lt Pandi saadete plaani pikaks ajaks ette, et nad saaksid paika panna üldlaulupeo proovide ajakava. Kui proovid sattunuks T25at-ga samale ajale, siis puudunuks sealt meeskoorid ja segakoorid muutunuks naiskoorideks.

Saatesarja T25at erakordsel menul oli mitmeid põhjusi. Üheks neist oli kindlasti see, et seal ei käsitletud mitte ainult sõjasündmusi idarindel nagu see oli tavaks Nõukogude propagandas, vaid räägiti ka läänerindel, Põhja-Aafrikas ja Vaiksel ookeanil toimunust. Vähetähtis polnud ka see, et kuiva kronoloogia asemel tegi Pant sõjatandril juhtunust sageli põneviku. Nii on siiani meeles, kuidas ta kirjeldas Jaapani ettevalmistusi USA mereväebaasi ründamiseks Pearl Harbouris ja selle rünnaku käiku, mille avasignaaliks oli lenduritele edastatud ilmateade "Idatuul, vihm". Oma osa mängis kindlasti ka humoorikate seikade põimimine traagiliste sündmuste vahele.

Nagu Ene Hion märgib, oli sõjatemaatika Valdo Panti huvitanud juba lapsest saadik. Kui T25at lõppes, oli tegija ülimalt kurnatud ja lubas, et puhkab end välja, kuid asus juba varsti ette valmistama uusi sõjateemalisi saatesarju. Paraku polnud talle antud enam aega neid plaane teostada...

Diskreetsuse võlu

Ene Hioni raamatut iseloomustavaks märksõnaks on diskreetsus. Ta püüab kõike seda, mida ise näinud või teistelt kuulnud, edasi anda nii, et mitte kellelegi põhjuseta haiget teha. Selline käsitluslaad muudab mõne teise teose üheplaaniliseks ja igavaks, kuid kõnesolevale raamatule tuleb see ainult kasuks. Reaalses elus on suurus sageli kõrvuti väiksusega, suuremeelsus alatusega, ausus valelikkusega. Ene Hion neid teemasid ei väldi, kuid teeb seda suure pieteeditundega, jättes sageli lugeja otsustada, kellele ühes või teises situatsioonis kaasa tunda ja keda põlata. Nimeliselt mainib autor vaid neid inimesi, kelle nimesid nagunii teatakse, näiteks Pandi ülemusi Eesti Raadios ja Eesti Televisioonis. Neid Pandi kolleege, kes teda tagaselja halvustasid või tema peale kaebekirju saatsid, raamatus ei nimetata, nagu ka neid, kes KGB informaatoritena tema järele nuhkisid. On ju nendel inimestel järeltulijad ja sugulased, kellel ei pruugi vanemate või vanavanemate tegudega mingit pistmist olla.

Ülimalt diskreetselt suhtub autor ka oma kangelase eraellu. Mööda ei vaadata küll Pandi alkoholilembusest ja räägitakse sellest, et teda võis sageli kohata KuKu klubis ja hiljem Telemaja vastas asuva hotelli Kungla keldribaaris, kus konjakiklaasi taga valmisid sageli ka saadete tekstid. Samas rõhutab autor, et Pant ei olnud kunagi "täis" ja käitus peaaegu alati korrektselt.

Valdo Pandi mõneti komplitseeritud suhteid oma abikaasa Elsaga mainib autor vaid paaril korral ja eriti ei püüagi lahata nende suhete põhjusi. Samas leiab raamatust vihje, et Pant ei olnud seelikukütt ja teda võõrad naised ei huvitanud.

Kokkuvõtteks võib öelda, et Ene Hioni raamat Valdo Pandist on heaks näiteks, kuidas kirjutada huvitavat elulooraamatut ka liigsete paljastuste ja intriigideta. Mõistagi aitas selles kaasa ka nimikangelase värvikas isiksus, kes ilma igasuguste mööndusteta kuulub eesti rahva XX sajandi suurkujude hulka.

ENDEL RIHVK, vaatleja

LIGITÕMBAV: Neile, kes Valdo Pandi karismat ise kogenud, avaneb see mees raamatulehekülgedel just sellisena nagu ta on tänini meelde jäänud: erudeeritud, sõbralik ja muhe inimene, kelle sugestiivne esituslaad tahes-tahtmata sundis teda kuulama ja vaatama.

Jaga |