Saatusekaaslased kohtusid viimast korda

Henn Lahesaare,      29. oktoober 2003


Meie valitsus on sageli üsnagi ükskõikne inimeste suhtes, kes tahtmatult teenides Punaarmeed oma tervise on kaotanud.
"Tere, poisid," kõlas reibas tervitus! Poisid, kel aastaid kuuskümmend, kogunesid traditsioonilisele Põhjalaevastikku teeninud ja eriülesannet täitnud keemikute kokkutulekule. Peab kahjuks nentima, et kui varematel aegadel oli tulijaid Leedust, Lätist, Valgevenest, Moskvast, Sankt-Peterburgist ja Murmanskist, siis aeg ja poliitiline situatsioon on olukorda muutnud. Kohaletulnuid oli vaid 11 ning needki põhiliselt Eestist ja Baltikumist.
Kokkutulnute tuju rikkus see kurb fakt ainult osaliselt. Meenutati Severodvinski aatomiallveelaevastiku tehases toimunud avariid ja seda eluohtlikku tööd, mida tehase ning linna päästmiseks teha tuli. Aastaid ei teadnud üldsus avariist midagi. Informeeritud olid vaid kitsad ringkonnad ning kedagi ei huvitanud nende saatus, kes kiiritussaastuse tagajärgi likvideerisid.
Ei teadnud ka enamik kohalesaabunutest, et 2003. a seisuga oli 14 saatusekaaslast manalasse varisenud - põhjuseks kiiritusest põhjustatud haigused. Kuid midagi pole parata, tervis läks ju "suure, armsa ja võimsa kodumaa" hüvanguks. Kui Tshernobõli katastroofi likvideerijatel on mingisuguseidki eeliseid, siis kümnete (sadade?) Severodvinski taoliste avariide likvideerijatest ei taha keegi teada. Saatuse kiuste elatakse siiski edasi. Kel tervis parem, kõpitseb tööd teha, kel halvem, vireleb invaliidsuspensionist. Kolmandad …
See kohtumine jääb suure tõenäosusega viimaseks. Lubati küll üksteisele kirjutada, kuid kokkutulemiseks ei nähtud enam võimalust. Kõik pöördumised valitsuste aadressil ja ajakirjanduse poole on jäänud tulemusteta.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)