Mis su laps ka maksab?

ANDRES LANGEMETS,      29. oktoober 2003


Umbkaudu niisuguse küsimuse saab vist lähitulevikus esitada üks imetav ema teisele, kui läheb tõeks valitsuse ettepanek seada sisse vanemahüvitis ehk vanemapalk. Kui ühe emme laps hakkaks maksma alampalga-lähedast 2000 krooni kuus, siis teise emme oma kolmekordset keskmist palka ehk 17 000 krooni kuus. Midagi nii pöörast, lausa sotsiaalrassismi ja apartheidipoliitikat meenutavat ei ole vist keegi valgete inimeste ilmas enne kuulnud. Nendel tegelastel, kes on sellise idee välja haudunud, peab küll olema mõistusega juhtunud kapitaalne õnnetus.
Riigikogu liige Indrek Raudne kirjutab:
"Ma ei ole nii küüniline, ütlemaks, et riik ei tahagi vaestesse peredesse sündivaid lapsi. Aga olgem ausad - kui riik maksaks töötule emale või isale lapse esimese eluaasta jooksul keskmist palka, et ka neil oleks võimalik peret luua, siis mis saab 11kuu pärast?
Kui jätkuvalt tööd ei leia, peab vanem edasi elama toimetulekutoetusest või töötu abirahast ning nüüd on peres veel ka laps kasvatada. Kellele see kasu tooks?" (PM, 8.10.2003).
Kui selliseid mõtteid mõlgutaks mõni esoteeriline kirjamees, siis võtaks väide hüperboolse või paroodilise ilme ja pakuks isegi teatavat esteetilist naudingut. Kui aga nii väitleb noor poliitik, kes üritab isegi personifitseeruda kogu Eesti riigiks, siis on temal ja ta mõttekaaslastel omandamata algelisemadki teadmised riikluse aluste ja ühiskonna ülesehituse kohta. Rääkimata moraalist, mis pole mulle meelepärane teema, kuigi just Res Publica oli see erakond, kes kirikus vannet andes sidus end ju ka kristliku kõlblusõpetusega.
Võib aru saada meie erakondade auahnest soovist muuta kehva rahvastikupoliitikat, et parandada eestlaste iivet. Kuid teha seda sel moel, et panna igale lapsele külge hinnalipik, on räigemast räigem.
Mille poolest erineb töötute joodikute perekond, kes elatub lastetoetusest (või pigem joob selle raha maha), jõukurite perekonnast, kelle tulevane titt aitab tasuda auto- ja majaliisingut (ja võimaldab emmel-issil 11 kuu jooksul mitte vahele jätta stiilipidusid)? Mõlemal juhul on lapsest tehtud kindla kuuhinnaga tootmisvahend.
Kuid mis on see, mis annaks tegelikult lapsesoetamist soosiva tulevikukindluse? Kõigepealt on selleks tööpuuduse vähendamine, töötuks jäämise hirmust vabanemine. Ja see puudutab võrdselt nii madala- kui ka kõrgepalgalisi, viimaseid ehk isegi rohkem, sest just sellest kõneleb valitsuse sõge ettepanek.
Riik ei saa iseenesest töökohti tekitada, kuid riik saab siiski majandust pisut juhtida, et võimalikke töötuskoldeid ennetada. Seda saaks teha Põhjamaade eeskujul osalise tööpäeva juurutamise, ümberõppe, ületunnitöö piiramise ja veel mitme vahendiga, kuid kõik need eeldavad tugevate ametiühingute olemasolu ja väga aktiivset osalust, mida meil paraku ei ole.
Tulevikukindlust annab ka laste haridus- ja edenemisvõimaluste kindlustamine, millega riik saaks küll kenasti hakkama, kuid suund on praegu hoopis tasulise õppe suurenemisele, sest see on õppeasutustele paratamatu tee.
Loodame, et Riigikogul jätkub mõistust vanemapalga idee kas või üleüldse kõrvale jätta. See oleks viisakam väljapääs, kui hakata veel mingite kroonide üle tingima.
Sest praegusel kujul on küll tegu inimõiguste ja Eesti Vabariigi Põhiseaduse jämeda rikkumisega. Demokraatia ja ühiskondliku õigluse põhimõtteid ei tohi lausa pea peale pöörata. Eesti valija võiks kauaks ajaks meelde jätta need erakonnad ja poliitikud, kes tahtsid eesti lastele panna külge riiklikud hinnalipikud.
Sirp, 17. oktoober 2003 (lühendatult)

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (8)