Eesti elu klassika

RALF. R. PARVE,      11. aprill 2007


ore on see meie Eesti ajakirjandus! Iga kord enne valimisi ja peale neid saame lugeda, kuidas erakonnad raiskavad rahva raha iseenda reklaamimiseks. Tegemist on siinkohal aga ajakirjanduse-poolse silmakirjalikkusega.

1992. aastal oli ajakirjandus ideeline

Mäletan omast käest aastat 1992, mil valiti esimest taasiseseisvunud Eesti parlamenti. Eesti Raadios olid septembrikuus, mõni nädal enne valimisi eetris peaaegu iga päev tunniajalised küsimuste-vastuste saated ja erakondade-valimisliitude lühiprogrammide tutvustamised suisa valdkondade kaupa asjaosaliste eneste poolt. Sama toimus ka Eesti Televisioonis, kus iga kandideeriv poliitiline jõud sai tasuta teha 25-minutilise saate omal äranägemisel ja mida eetris ka korrati. Lisaks temaatilised erakondade vaadete tutvustamised kandideerijate osavõtul nii teles kui ka raadios. Peaaegu kõik ajalehed helistasid pidevalt ning küsisid poliitilistelt jõududelt nende artikleid, nägemusi ja programme. Kõik see oli tasuta ja kõik kandideerijad asusid võrdsetel positsioonidel. Polnud ei rikkaid ega vaeseid, kõik olid ühed eesti mehed ja naised. Ole vaid mees/naine ja tule kohale või pane oma lugu posti!

Meediagurud nuumavad end nüüd paksuks

Mis aga toimub nüüd? Ajalehed tõstavad reklaamihinnad taevasse, ise aga kirjutavad raha taskusse toppinuna küüniliselt, kuidas rahva raha tuulde pillutakse. Kuid teada ju on, et kui sind pole teles, raadios ega ajakirjanduses, siis pole sind lihtsalt olemas. Tean viimastest valimistest, et ühe A3 suuruses reklaami eest maakonnalehes nõuti 40 000 krooni. Mäletan möödunud aegu, kui Eesti Ekspressi esikülg oli veel meeletult "odav" – vaid 55 000 krooni. Praegustel valimistel aga oli ühe reklaamklipi hind televisioonis miljon krooni.
Valimised – see on ajalehtede jaoks tõeline pidupäev, kus meediagurud saavad end rahast kurguni täis toppida. Kõigi valimiste eel kruvitakse hinnad taas mitmekordseks. Ei loe nendele see, et tegemist on Eesti riikluse kindlustamisega.

Ajakirjandus kui KGB

Läinud esmaspäeval kogunes XI Riigikogu oma pidulikule avaistungile, kuhu saabus ka Vabariigi President.

Oleme aastast aastasse lugenud ajakirjanduse halamist selle kohta, kuidas rahva usaldus Riigikogu vastu üha langeb ja langeb. Rahva usaldus parlamendi vastu on siiski alati olnud kõrgem kui usaldus põhimõttekindlusetu ajakirjanduse vastu.

Üldiselt kollast tooni ajakirjandus suisa otsib, kes rahvasaadikutest ületas lubatud sõidukiirust, kes juhtus minema teatrisse sõbrannaga, kes saab lapse, kellel olid roolis promillid, palju maksis tema auto jne jne. Unustamata, et rahvas on parlamenti valinud endasugused, kes moodustavad läbilõike kogu rahvast. Ajakirjandus võiks ju vahelduseks kottida kogu eesti rahvast.

Eesti ajakirjandus on oma publikule püüdnud tõestada, et parlament, see on seltskond, mis koosneb kaht sorti inimestest: ühed pole millekski võimelised ja teised on kõigeks võimelised.
Ja näed! Uus Riigikogu polnud veel saaligi kogunenud, kui SL Õhtuleht jõudis uue parlamendi ette võtta – üle veerandsaja rahvasaadiku sai halvakspanu ja iroonia osaliseks. Ei unustatud ühtki seika, mida aastate eest on vaadeldavate kohta leheveergudele paisatud.
Meie praeguse ajakirjanduse kõrval oli kunagine KGB suisa poisike. Süüdistataval polnud tollal võimalust end kaitsta ega ole seda ka nüüd.
Ega kohuski viitsi laimuasju eriti menetleda. Tihtilugu suisa näib, et isegi endisaegne naeruväärne seltsimehelik kohus oli patustanute vastu karmim.

Ajakirjandus kujundab tulevase Riigikogu

Usun, et pikaajalise töö tulemusena suudab ajakirjandus temale meeldiva Riigikogu paika panna. Silme ette kerkib pildike lähitulevikust.

Esmaspäeval, enne kella 10.00 toob tuul Toompea lossi ette läppunud haisu. Kohale on saabumas Riigikogu maasaadikud. Kuna ajalehed on tauninud nende liig suuri esinduskulusid ja korteriüüre, on need nüüd ajakirjanduse survel ära kaotatud. Riigikogu maasaadikud magavad kanalisatsioonikaevudes ja assotsiaalsetes lagunenud majades või Hirveparki laotatud magamiskottides. Oma tagasihoidlikust palgast maksavad parlamendisaadikud Hirvepargis magamiskotiga parkimise eest kolmandiku.

Üldiselt näeb kogu Riigikogu välja üsna nõrgaaruline. Ükski arukas inimene parlamenti enam ei julge minna. Selge see: kes see ikka nii väga tahab ennast neli aastat mõnitada ja jälitada lasta. Nõnda kandideerivadki parlamenti süüdimatud tüübid, kes mitte kui midagi enam ei oska. Seevastu on ajakirjanikud meeletult rahul, et nemad saavad viis keskmist palka, rahvasaadikud aga palgamiinimumi miinus maksud.

Seega tundub, et Eesti ajakirjanduse tegemisi Riigikogu kallal läbi aastate jälgides võib tähendada ühe leninliku idee triumfaalset võidukäiku.
Nimelt: leninlikust Sädemest ehk Iskrast on tõusnud leek, mis põletab valimatult kõiki ja kõike.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (5)